Eesti väiketootjate ja käsitööliste read on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud. See on juhtunud nii olude sunnil kui ka vabast tahtest kontoritöölt lahkunud inimeste arvelt.
Karjääripööre valgekraest käsitööliseks - tavaline nii meil kui mujal
1. aprill 2013, 11:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastsele jäätisevabrikandile Rasmus Raskile, kes veel eelmisel aastal toimetas Stockholmis Swedbanki kontoris, kukkus ametivahetus sülle lausa ülemuse heatahtliku soovitusena. Eelmise aasta alguseks oli brändiprojekt, milleks Rask oli Rootsi kutsutud, oma eesmärgid saavutanud ja edasi ei osatud pangas eestlase pulbitseva energiaga midagi tarka peale hakata. «Ülemus ütles, et otsigu ma nüüd endale uus juht või proovigu midagi väljaspool panka. Korraks võttis kaelangenud vabadus jala võbisema, aga praegu olen selle otsekohesuse eest talle tänulik,“ ütleb Rask.
Idee hakata tegema ökojäätist, tuli Biomarketi ökokaupluste omanikult Priit Mikelsaarelt, kellega Rask oli pangapäevil Taaskasutuskeskuse käivitanud. «Mulle oli pikemalt mõtlemata selge, et jäätisevabriku ideel on jumet,» meenutab Rask. Kulus umbes pool aastat, mille jooksul koostati äriplaan, küsiti ja saadi EASilt starditoetus, telliti jäätisemasin, taotleti toidutootja ja mahetootja tunnistused. Mikelsaar ja Rask arvestasid, et nad ei võta kedagi tööle ja toodavad ise jäätis niipalju kui nõudlust on, ikka tasa ja targu. Läks aga nii, et jaanuaris ei olnud meestel üldse puhkepäevi. Lõpuks otsustati aeg maha võtta, et suurendada tootmismeeskonda ja korraldada ümber tootmisprotsesse. LaMuu jäätiste tulevikust rääkides ütleb Rask, et kasv ei ole eesmärk omaette. „Meile mõlemale meeldib see töö ja me tahame ka 5-10 aasta pärast sellest rõõmu tunda,“ sõnab ta.
Ettevõtte kasv ei olnud eesmärk omaette ka lõhnaküünalde ja looduskosmeetika Joik tootjal Eva-Maria Õunapuul. Siiski on vaatamata tagasihoidlikule suhtumisele Joiki tooted jõudnud lisaks Eesti kaubamajadele ka seitsmesse välisriiki ning hiljuti jõudsid ettevõtte roosad seebid müügile Jaapanisse.
Esimesed Joiki küünlad valmisid kuus aastat tagasi Õunapuu kodus põhitöö kõrvalt. Tollal juuras tegutsenud Õunapuu sai peagi selgeks, et Joik ongi see, millega ta soovib edaspidi edasi tegeleda. Nüüd arvab ta, et oma ettevõtte loomine ei olnud mingi eriline julgustükk, sest ta oli selgeks mõelnud, et kui küünlaäri ei lähe, siis küll ta mingi muu töö ikka leiab.
Alguses tegutses Õunapuu üksi ning esimese töötaja võttis palgale 2008ndal aastal. Töötaja palkamine oli ärile tähtis murdepunkt. «Üks asi on see, kas jõuad ise ennast ära toita. Ise võid ju vireleda ka, kuid kui võtad kellegi palgale, pead olema kindel, et sul on ka raha talle palka maksta,» räägib Õunapuu. Praegu on tema ettevõttes tööl 10 inimest.
Õunapuu meelest on masuaeg andnud paljudele «kontorirottidele» tõuke ettevõtlusega alustada. Isegi kui see ei olnud vabatahtlik valik, on enamik jäänud oma uute plaanide juurde. Kui keegi hakkas pangas töötamise asemel leiba küpsetama, teeb ta seda edasi, sest avastas, kui tore on ise oma väikest asja edendada. Ka Eesti rahvakunsti ja käsitöö liidu esinaine Liivi Soova ütleb, et iga aastaga tõuseb väikeettevõtlusega tegelevate inimeste hulk ning iga-aastasele käsitööliste aasta tippsündmusele Mardilaadale ei mahu kõik soovijad enam äragi.
Trend «pankurist leivaküpsetajaks» on üleilmne
Kirjanik ja konsultant Ben Hammersley ütleb, et inimesed on tagasi pöördumas kultuuri, mis peab lugu kunsti- ja käsitööoskustest ning sellest, mis oli kunagi vanaemade ja hipide harrastus, on nüüd saanud peavooluhobi. Samas on digitaalne revolutsioon käsitööd palju muutnud: kui 1970ndatel oli isetehtu vähekvaliteetse sünonüüm, siis nüüd on teadmised ja profitööriistad ka tavainimestele kättesaadavad ning omatehtu võib tähendada miskit väga viimistletut ja samas ka originaalset ja isikupärast.
Hammersley sõnul kasvab 21. sajandil nende inimeste hulk, kes on korporatiivsest tööelust väsinud ning vahetavad advokaadiameti puutöö või suhtekorralduse keeksivalmistamise vastu. Käsitööliste uuele põlvkonnale on kättesaadavad vahendid ja tööriistad, mida varem polnud olemaski: YouTube on täis videoõpetusi, on olemas digitaalsed trüki- ja kudumismasinad, 3D printerid jne. Lisaks kasvab turg uuele käsitööle ja tarbijad on disainiteadlikumad kui eales varem. Etsyst, online-käsitööimpeeriumist (www.etsy.com), on saanud e-kaubanduse fenomen. See võimaldab tootjatel – 90 protsenti neist on naised, suuremalt jaolt ülikooliharidusega ning noored – müüa kaupu otse tarbijatele. Etsys on müügil vapustav hulk ja valik omatehtud asju.
Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna juhataja Ave Matsini sõnul on internetikeskkond Etsy paljudele Eesti käsitöölistele justkui uus UKU. «Näen, et eestlased muutuvad seal järjest aktiivsemaks, lausa iga päev tuleb sinna meie inimesi juurde,» räägib Matsin.
Artikkel ilmus ajakirjas «Liidrite Lood».