Postimees.ee's käib Euroopa Parlamenti kandideerijate vaadete tutvustamine. Täna küsisime kandidaatidelt: mida arvate eurost ja sellega liitumise kriteeriumitest? Mida teha siis, kui mõni eurotsooni riik peaks pankroti äärele sattuma? Vastavad Roheliste kandidaadid.
Riik, ja pankroti äärele? Mida see küll tähendada võiks? Pankrot teadupoolest saabub ettevõtetes siis, kui ettevõte on kaotanud üle poole oma kapitalist ja on püsivalt maksejõuetu, mis pole mööduv. See peab olema tõsiste juhtimisvigade, katastroofide või kes teab veel mille jada, mis saab riigi sellisesse seisu viia. Nagu oleme Lätigi puhul näinud, eksisteerivad tänases maailmas erinevad abi ja tugimehhanismid maksejõuetusega toime tulla. Näiteks Rahvusvaheline Valuutafond IMF oma sekkumis- ja abimehhanismidega untsus riikide jaoks. Need on paljuski karmid ja parem on muidugi neid vältida. Ma arvan, et riik või ühiskond, mis ei kasuta enda loodusressursse kiiremini nende tekkekiirusest ja käitub nö ökoloogiliselt adekvaatselt, korraldab oma ühiskonnaelu läbipaistavalt inim- ja kodanikuõigustest lähtuvalt ja demokraatlikult, ei saa väga lihtsalt pankrotti minna... ehk siis olla püsivalt maksejõuetu.
Peep Mardiste: Eurol on positiivne mõju - ta aitab maandada ettevõtjate jaoks valuutakursside kõikumisega seotud riske ja sümboliseerib samas Euroopa projekti edu ja majanduskoostöö sügavust. Euroga liitumise kriteeriumid on vajalikud ja neid pole põhjust muuta, ent tingimused peavad olema kõigile võrdsed. On väga kahetsusväärne, et suurte liikmesriikide Saksamaa ja Prantsusmaa poolsetele kriteeriumite teadlikule rikkumisele paari aasta eest vaid läbi sõrmede vaadati. Riigi pankrotti on raske ette kujutada; eurotsooni riikide majandusnäitajate liikumine on piisavalt läbipaistev, et koostöös Euroopa Keskpangaga probleeme ennetada.