Jaan Martinson: rockisauruse veerev elu kesk narkot ja muusikat

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keith Richards "Elu"
Keith Richards "Elu" Foto: Raamat

Alustuseks tuleks öelda, et Keith Richardsi – Rolling Stonesi kidramehe – biograafia on suurepärane ning väärt kestvat aplausi. Siinmail ilmunud elulooraamatuist üks parimaid.

Tõe huvides olgu öeldud, et ei Mick Jagger, Richards ega Rollingud üheskoos pole arvamust antud raamatu kohta emotsionaalselt mõjutanud, sest kogu see kamp veeres siinkirjutajast omal ajal kuidagi mööda. Muusikahuvi tekkides, seitsmekümnendate alguses, oli nii Rolling Stones kui Beatles juba eelmine põlvkond ja jäi kuidagi pehmeks. Hing ihkas rajumat. Võidukäiku olid just alustanud Deep Purple, Nazareth, Uriah Heep, Slade ning maailmavallutust jätkasid Black Sabbath ja mõistagi Led Zeppelin. Hingepuhastuseks sobis kenasti progerock a la Pink Floyd, Yes, ELP. Sealt edasi sai käidud ajaloos tagasi ja avastatud Cream, Jimi Hendrix, Doors, Grateful Dead, Jefferson Airplane ja muud säärast ning vanemas põlves liigutud juurteni ehk bluusi manu. Ning aina jäid Rollingud millegipärast vaateväljast eemale.

Aga see selleks. Patt sai lõpuks lunastatud ning Rolling Stones – just varasem periood – läbi kuulatud-vaadatud. Elagu youtube!

Raamatust. Richards avab hinge ja ukse toonasesse rockimaailma. Ja mitte lihtsalt ei ava, vaid paiskab pärani ja tõstab ukse hingedeltki maha. Ei mingit salatsemist, ta räägib kõigest nii, nagu oli – narkootikumidest, tuuride võlust ja valust, hingelisest särast ja kriisidest, õnnelikust ja õnnetust armastuses, suhetest bändiliikmetega ja Jaggeri paindumatust egost, agentidest ja groupidest. Kõigest.

Õigupoolest on «Elu» narkootikume otsast otsani täis justkui oleks teos hingepuhastuslik. Raamat algab rajult, meentutustega, kuidas Richards ja Co reisil USA lõunaosariikides, auto, taskud ning isegi müts meelemürkidest pungil, kinni peeti ning trellide taha toimetati. Lugu lõppes tavapäraselt – kohtunik oli Rollingute fänn, sai jääda bändiga ühele pildile ning määras karistuseks paarsada dollarit trahvi.

Tegelikult on kogu Richardsi stoori pisut hämmastav: aastakümneid narkosõltane, pika aja jooksul heroiini pidev tarvitaja – ta kirjeldab äärmise põhjalikkusega narkomaani vaimseid ja füüsilisi läbielamisi, kuid tõdeb, et meelemürgid ei andnud tema muusikale vähimatki lisa – ent vaadake meest praegu. Seitsekümmend turjal, aga kargleb laval justkui noor muskushirv.

Richardsi enda versioon sellest, miks ta veel põrgus «Satisfactionit» ei mängi, kõlab: tarvitada õnnestus enamasti vaid ülipuhast kraami ning üle piiri ei mindud. A la: ühest triibust on õhtuks küll ja veel.

Kuigi narkoteema on raamatus läbiv, pole see peamine. Peamine on muusika.

Ei ole siin ilmas midagi uut – saatus määrab elutee. Kes on loodud kitarristiks, see kitarristiks ka saab. Ning kui muusika ja riffid sinus pulbitsevad, tuleb need välja paisata ja maailmaga jagada.

Nagu ikka – üks viib teiseni. Esmalt oli kitarr, seejärel kaaslased, kellega bändi teha. Mängida, mängida, mängida. Kõikjal, kuhu kutsuti. Ootamata tasu. Kui teeed tööd ja näed vaeva... Ühesõnaga, Rollingud pääsesid lõpuks lainele, siis laineharjale ja kihutavad tänini.

Richards on suutnud viis aastakümmet kenasti kaante vahele mahutada ning on teinud seda värvikalt.

Kuidas teda koos Jaggeriga tuppa luku taha pandi, et sünniks esimene oma lugu. Õnneks käis aken lahti, et saaks põit tühjendada ning lugu sündis.

Kuidas vallutati Ameerika ja palju seejuures oli inimohvreid.

Kuidas sai John Lennoniga koos pävade kaupa triipu tõmmatud.

Kuidas põgeneti Inglismaa vaenulikust maksukeskkonnast nii sinna kui tänna.

Kuidas algas ja lõppes ja taas algas ja taas lõppes konflikt Jaggeriga.

Õigupoolest võib siia jäädagi kirjutama. Targem oleks igaühel endal see raamat soetada ja läbi lugeda. Igatahes on Richardsi elu (või «Elu») väärt igat senti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles