Edgar Savisaar: okupeeritud on hoopis Stenbock?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Edgar Savisaar
Edgar Savisaar Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Näitleja Mari-Liis Lill võiks enda järgmises pleenumikõnes märgata ka rahva enamiku vaesumist, sest terve Eesti lahenduste võtmed pole Tallinna, vaid Stenbocki käes, leiab Tallinna linnapea Edgar Savisaar Postimehe arvamusportaalis.

«Me elame demokraatlikus riigis, ometi kasutatakse rahvasuus Tallinna linnavalitsuse tegevuse kirjeldamisel järjest sagedamini sõna «okupatsioon» ja oodatakse selle lõppemist. Mis on sellel pildil valesti?» küsis näitleja Mari-Liis Lill eile riigikogus esinedes.

Järgnevalt avaldame Tallinna linnapea Edgar Savisaare vastuse:

Tallinna peavad okupeerituks mõned neist, kes toetavad võimukoalitsiooni Stenbockis (Reformierakonna ja IRLi toetajad). On ka selliseid inimesi, kes arvavad, et okupeeritud on hoopis Stenbock (Keskerakonna toetajate hulgas on selliseid). Ja muidugi on ka neid, kes peavad okupeerituks nii Tallinna kui Stenbocki (peamiselt sotside ja IRLi toetajate seas). Facebook ja muud kommentaariumid on seda vada täis.

Mina aga ei arva, et siseokupatsiooni retoorika üldse ja eriti selle toomine riigikogu saali oleks iseseisvas riigis hea stiil.

President Ilves kutsus loomeinimesi selsamal korduspleenumil üles endiste aegade kombel julgemalt vastanduma võimule. Mari-Liis Lill vastanduski julgelt Tallinna linnavõimule ning au talle selle eest!

Aga nii nagu 25 aastat tagasi nii pole ka täna terve Eesti lahenduste võtmed siiski mitte Tallinna, vaid Stenbocki parteide ja valitsuse ning neid toetava presidendi käes.

Mina soovitaksin tublil näitlejannal järgmises pleenumikõnes märgata ka rahva enamiku vaesumist, paljude noorte perspektiivitust, maaelu ja enamiku maakonnalinnade kokkukuivamist ning näidata julgelt ja selgelt, kuidas taastada rahva usk Eestisse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles