Tsirkuse mõttes oleme veel arengumaa. Harva, kui meile keegi sealt lääne poolt külla sõidab. Valdavalt peame leppima ikka tolle idast pärit, kusagile klassitsismiajastusse takerdunud traditsiooni mõjuväljaga - justkui polekski tsirkuses juba 40 aastat tagasi revolutsiooni tehtud.
Hea vähemalt, et üks kunagistest uue tsirkuse lipulaevadest, Kanadast pärit Cirque du Soleil nüüd juba teist korda Eestis on. Parem hilja, kui mitte kunagi. Lõpuks pole ju selliselgi stsenaariumil häda, kui kõigepealt ilmub kohale tsirkusetööstus, pistab seemne mulda ja sealt edasi paotub uks ka sellisele tsirkusele, mis pakub meelelahutusest, ohhoo-efektist midagi hoopis enamat - puudutab ka vaimu ja hinge.
Või on lihtsalt isiklikum - kasvõi usalduslikkuse ja tundeehtsuse mõttes.
Vähemalt lootma peab.
Pole kahtlust, vaid parimad
Ärge saage must valesti aru. Cirque du Soleil on tsirkuse popkultuur. Tehas, mille eesmärk ongi toota kvaliteetset meelelahutust. Seal töötab 5000 inimest, neist 1300 on artistid. Üle kogu maailma on korraga käigus 19 lavastust. Aastakäive on miljard dollarit. Omanik, endine tuleneelaja ja tänavaartist Guy Laliberté ostis mõne aasta eest enesele turismituusiku kosmosesse.
Nende võimendatult teatraalsetes spektaaklites on mastaapi ja pompoossust, kitši, valju elavat muusikat, värvikirevust, fantastilisi tegelaskujusid, lõtva narratiivsust - «Alegria» puhul on selleks puhkeva nooruse ja närbuva vanaduse kontrast, ka hierarhilise võimu lagunemine, taandumine piirideta elurõõmu ees -, ja kohati ka poeetilisust.
Esmakordsel vahetul kohtumisel võib see reibas askeldamine koguni hinge kinni lüüa, mis, kujutan ette, just nooremat vaatajat silmas pidades pole üldse paha sissejuhatus tsirkuse uuema traditsiooni juurde - iseäranis pärast seda laisavõitu numbritsirkust, kus rõhk lasub paljalt trikkide sooritamisel.
Üks on kindel, suurus võimaldab Cirque du Soleil’l palgata oma ridadesse maailma parimaid artiste - ja see tehniline perfektsus, trikkide kõrgeim raskusaste paistab igast otsast välja ka «Alegriast». Alustades kohe kahe sünkroontrapetsiakrobaadi (Ella Fenwick ja Zebastian Hunter) kaunist lembeduetist ja lõpetades lavastuse suurejoonelise kulminatsiooniga, üheksa õhuakrobaadi kaelamurdvate lendudega kõrgel meie pea kohal.
«Saltimbancoga» võrreldes - etendus Tallinnas poolteist aastat tagasi - on pilt žanriliselt teistsugune, ehk atraktiivsemgi: žonglööre pole üldse, suurem rõhk on akrobaatikal, vahenditena kasutakse ka batuudirada ja benjiköit, painduvusakrobaatika meistriteose esitavad Ulzibujan Mergen ja Ojun-Erdene Senge - mõlemad on pärit Mongooliast -, kätelseisja-ekvilibristina näitab uskumatut taset ukrainlane Deniss Tolstov.
Hiina masti asemel on sedapuhku Vene latt - lapik latt, mida õlgadel hoitakse ja sellel turnivaid akrobaate saltodesse hüpitatakse. Seesama kunst, mida kunagi õppis ka meie baleriin Teele Ude, kes tiirutas mööda maailma ühe teise Cirque du Soleil’ spektaakliga «Wintuk». Siin on akrobaate üheksa, peamiselt Venemaalt - kust siis mujalt - ja number taas erakordselt kõrgest klassist.
Tulenugade tants (Micah Naruo ja Robert King) pakatab testosteroonist, vahendeid keerutatakse uskumatu kiirusega, korraks pannakse ka lava põlema ja põletatakse iseennastki.
Klounid jälle on vaoshoitumad, mitte nii jultunud kui «Saltimbancos». Sellest hoolimata ei pääse publik kergelt - arvestada tuleb võimalusega, et just sina võid olla see, kes lavale talutatakse. Üks õnnetu mees juhatatakse pettemanöövri korras koguni saalist välja, et saaks siis tema naispartneri kõrval võidukalt istet võtta.
Tervitus Slavalt!
Etenduse kõige poeetilisem, nukkernaljakaim number - kohtumine rongijaamas, mille järel puhkeb lumetorm - on pärit kuulsalt vene klounilt Slava Poluninilt, kes seda 20 aastat tagasi siis veel Cirque du Soleil’ ridades ka ise esitas. Sellel põhineb ka «Slava lumesõu», millega meiegi vaataja peaks olema tuttav, kas või teleri vahendusel.
Kahjuks ei pääse see hoopis intiimsemat ruumi, teistsugust distantsi eeldav suurepärane, pooltoonidega number piisavalt mõjule - on vaat et võõrkeha selles peaaegu anonüümses spektaaklis, kus kõik rõhutab pigem suurt, aplombikat žesti kui peenemaid tundevarjundeid.
Kuuldavasti ei käivat Cirque du Soleil’l käsi praegu just kõige paremini, vähemalt finantsilises mõttes. Mullu oli selle tehase ligemale 30-aastase ajaloo jooksul esimene kord, kui jäädi miinusesse, mis tähendab, et elatud on üle jõu. Nüüd lastakse lahti 400 inimest, esialgu küll mitte artistide seast.
Kurb, aga teisalt: äkki on see hoopiski positiivne uudis? Äkki tähendab see naasmist juurte juurde, kasvõi natuke, tagasi sinna, kust kunagi alustati, uue tsirkuse tõelise loomingulisuse, hierarhiavabaduse ja vahetuse juurde?
Nii või naa tahaks Cirque du Soleil’d näha veel kolmandatki korda. Ainult et siis juba mõne uuema spektaakliga, kui on seda 20 aastat vanad «Alegria» ja «Saltimbanco».
Cirque du Soleil
«Alegria»
Lavastaja Franco Dragone. Helilooja René Dupéré. Kunstnik Michel Crête. Kostüümikunstnik Dominique Lemieux. Valguskunstnik Luc Lafortune. Koreograaf Debra Brown
3.-7. aprillini Tallinnas
Saku suurhallis