Mitmedki filosoofid möödunud ja praegustest aegadest, nii meilt kui mujalt, on selgitanud ilukirjandusliku väljamõeldise olemuslikku rolli kui õieti ainukest tõsiseltvõetavat võimalust põgenemaks käesolevast. Kõik, mis tegelikkuses võimatuks jääb, saab väljamõeldistes võimalikuks, kuna ilukirjanduses kohatav unistamine, mängulisus ja luiskamine kui piiritult vabad teadvusevoolu viljad ei põrku eksistentsiaalsetele takistustele, mis meid muidu tavaelus ängistama ja kammitsema kipuvad. Haruldaselt selgeks saab see asjaolu just nimelt Baturini loomingut lugedes.