Eelmise neljapäeva Postimehes kirjutas Tuuli Koch loo 78-aastasest mehest, keda tabas autoga koju sõites Tallinnas saatuslik terviserike – avariipaika kutsutud kiirabi tuvastas inimese surma. Kordamata siin kõike pärast seda juhtunut, võib kokkuvõtvalt märkida, et inimene, õigemini küll surnukeha, kellel oli ühes mobiiltelefon ja ID-kaart, kadus kaheks päevaks «ametkondlikku arusaamatusse», nagu kirjutab ajakirjanik.
Tellijale
Ivi Drikkit: elavad ja surnud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida see tähendab? Aga seda, et vanahärra tütreid keegi juhtunust ei teavitanud – ei avariikohale kutsutud politsei, kiirabi ega ka haigla, kuhu lahkunu viidi. Erakorralise meditsiini osakonnast saidki tütred teada, et nende isa on surnud. Seda pärast paljusid telefonikõnesid ja otsinguid Tallinna haiglates, kiirabis, politseis.