Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et kes ei elanud Suurbritannias 1970.–80. aastatel, oskab heal juhul vaid kujutleda seda reaalsust, mis ühelt poolt tegi Thatcheri äärmiselt hävitavaks ühe eluviisi jaoks ja äärmiselt vajalikuks teise sünniks, mis on tänapäeva Suurbritannia.
Margaret Thatcher, võib kahtluseta öelda, kuulub mitme Eesti põlvkonna jaoks kategooriasse, mida ameeriklased armastavad kirjeldada sõnadega «suurem kui elu».
Nagu Reagan ja Pinochet tuntud EÜE malevalaulust, on Thatcher sümbol. Selle «teise» sümbol, mida meil ei olnud, millest me suurt ei teadnud, aga mis Vene ajal ometi, läbi raadiolainete ragina, meie oma lehtede desinformatsiooni,(suuresti XIX sajandi), briti ilukirjanduse ja Soome TVs kättesaadava vahendusel kujutas endast vältimatult ihaldatavat. Ta sümboliseeris üht normaalse maailma («esimese maailma») alustala, mis automaatselt vääris respekti ja imetlust. Poolust, mis tõmbas küsimata.
Minu esimene kohtumine Margaret Thatcheriga toimus 80ndate alguse poole ühel lumisel, maailmast isoleeritud jõulunädalal lapsepõlve Padaorus, Ameerika Hääle vahendusel, mis pikkis uudistesse maagilisi otsehelindeid läänemaailma juhtidelt. Esimene, mida teadlikult kuulsin, kuulus Thatcherile. Ma ei mäleta enam, miks Thatcheri, Reagani ja teiste hääled mulle tollal nii mõjuvalt kõlasid, aga mäletan, et see oli kogemus, mis oli kogumisväärne. Ja nii ma kogusin (vähemalt mõnda aega) lääne poliitikute hääli. Mitte lindistusi, vaid teadmist kogemistest.
Mida ma kogusin? Ma oletan tagantjärele (kes suudaks kataloogida teismelise kogumismotiive?), et fragmente «tõelisest maailmast». Mida Margaret Thatcheri lahkumine nüüd meelde tuletab, on, kuivõrd kummaline oli see poolmaailm, milles tema ja ta märgilised kolleegid toona elutsesid. Võimsate tootemitena, mille jõudu tundis vaid nad püstitanud hõim.
Järgmine mällu jäänud kontakt Thatcheriga leidis aset üliõpilaseas, Suurbritannia õhupiiril Heathrow’s (või oli see Gatwick?) 1991. aastal. Meediumiks tolliametnik, viiekümnendates morn, aga heatahtlik sell, kes mu suitsupakke üle lugedes küsis mult, mida ma arvan Margaret Thatcherist. Mida iganes ma talle ütlesin, provotseeris see pika ja empaatilise loengu teemal «kõik pole kuld, mis hiilgab».
Mul polnud toona muidugi aimugi, mida tähendab olla suur peaminister suures Lääne-Euroopa riigis – ega huvide ja pragmatismi tähendusest viimase poliitilises traditsioonis. Ei sellest, et Thatcher püüdis takistada Saksamaa taasühinemist ja Nõukogude Liidu lagunemist.
Ega sellest, et tema hilisem (meile nii tähtis) poolehoid Eesti majanduseksperimendile ei olnud tootemi lihakssaamine – tahtmine teada Eestit, nagu Eesti teadis iidolit –, vaid üksnes intellektuaalne õlalepatsutus hästi ära õpitud ühiskondliku triki eest. Võibolla oleks arusaamine tolliametnikust parem olnud. Aga ma kaldun kõrvale.
Mis täpselt kohtusid sel augustikuu päeval 22 aastat tagasi, jääb ajaloo hämarusse. Aga nüüd, tagasi mõeldes, tundub mulle, et kohtusid kaks maailma, mis sel nädalal kaotasid kaks väga erinevat inimest. Ühes maailmas oli Thatcher sümbol ülimas vastasseisus, mille ees pidanuks kahvatuma kõik muud jaotused. Teises oli ta poliitik, kahtlemata võimas ja võimekas, kes oli ühiskonnaelu pea peale pööranud viisil, mis selle ühiskonna keskelt pooleks jagas. Kes ei puutunud inimeste elu mitte sümbolina, vaid tegijana. Laaste lendas Thatcheri ajal miljonite kaupa – mis ei tähenda, et puid poleks raiutud.
Esimeses maailmas oli Thatcher normaalsuse sümbol. Tundus võimatu ette kujutada britte, kes Thatcherit ei vali. Kuidas saaks Thatcherit üldse valida – selle sõna mõttes, mis eeldab, et valitav on asendatav? Toorid, tööparteilased, liberaalid, kas ei rääkinud nad kõik inglise keelt, kas ei maksnud nad kõik Briti naelaga, kas polnud nende kõigi pealinn maagiline London? Mis võiks olla veel tähtsam sellest langemiseelsest jaotamatusest, mille Briti tolliametnik (ja hiljem selgus, nii paljud teisedki) tundusid kuidagi unustanud olevat – kui see neist polnud üldse mööda läinud?
Kusagil siin on päris pinna lähedal peidus iga inimelu refrään: teise elamata elu pole kunagi päriselu. Kes ei elanud Suurbritannias 1970.–80. aastatel, oskab heal juhul vaid raamatute, filmide ja muusika abil ette kujutada seda reaalsust, mis ühelt poolt tegi Thatcheri äärmiselt hävitavaks ühe eluviisi jaoks ja samas äärmiselt vajalikuks teise sünniks, mis on tänapäeva Suurbritannia. Raudse leedi turu-usk triumfeeris kombel, milles on vinjette, mis ei oleks võõral kohal Leni Riefenstahli imagoloogias.
1970. aastate kohati kaootiline reaalsus oma tusameele talvedega asendus järgmisel kümnendil raudse tahte ja vana vastasseisuga, mis polnud hetketi kaugel kodusõjast. Mitte üksnes IRAga (kes Thatcheri peaaegu tapsid), vaid tööstusliku töölisklassiga (märgiliselt kaevuritega), kellel Raudse Leedi uuenduslikus tulevikuvisioonis enam kohta polnud. Kahanes inflatsioon, kahanesid maksud, kasvas jõukus (kuni 2007. aastani kiiremini kui USAs), kasvas tööpuudus, kasvas ebavõrdsus. Hakkajate põli paranes, (peale)hakkamisega mitteharjunute oma läks raskemaks. Londonist sai väljastpoolt tulijate (ka kunagiste nõukogude raadiokuulajate) paradiis.
Võitis seega tahe (kes teab Eestis Arthur Scargilli?). Ühiskonna kohta on keerulisem öelda, pole teda ju Thatcheri kuulsa fraasi järgi olemaski. Kindel on see, et kõik, kuningannani välja, kuuluvad nüüd ebavõrdsesse keskklassi. Tony Blairi, seda keskklassi epigooni, poleks olnud ilma Thatcherita.
Praegune Tööpartei, kuigi Blairist vasakul, ei julge 1970. aastaisse naasmisest mõeldagi. Seda pole tegelikult vajagi, sest Thatcheri poliitika hävitas toorid kui üleriigilise partei. Viimased 30 aastat on olnud tunnistajaiks jõukuse massiivsele koondumisele Londonisse ja Kagu-Inglismaale. Šotimaal konservatiive sama hästi kui pole, nagu ka Walesis ja enamikul Põhja-Inglismaal.
Thatcher avas palju uksi, millest läbi tuli minna teistel. Mingi ehk liigagi sügavmõtteline puäntlik paradoks näib sisalduvat tõigas, et ühel meie (rahandus)ajastu prohvetil ei olnud krediitkaarti. Ja on ilmselt vähem sobivaid epitaafe kui Financial Timesi nekroloogis sisaldunud lause «Thatcher suri XX aasta vanuselt». Veteranpoliitikute nekroloogid on suurtel lehtedel ette valmis kirjutatud ja meediatsükli kiirus nõuab aeg-ajalt ohvreid. Turupulss ei peatu isegi Raudse Leedi jaoks.