Nüüd mõistab naine, et need lubadused olid ilmselt ajendatud hirmust Euroopast välja saatmise ees – kui abielluda kolmandate riikide kodanikuga, võivad mõne aasta jooksul paari kodu külastada inspektorid, kes kontrollivad abielu ehtsust.
Toona otsustas naine aga naasta ja anda mehele veel ühe võimaluse, sest abiellus ta siiski siirastest tunnetest ajendatuna. Samuti oli talle selge, et kui see suhe ei õnnestu, siis lahutuse saamiseks vajaliku asjaajamisega tuleb tegeleda Küprosel.
«Jah, armumine pimestab,» tunnistas eestlanna tagantjärele. Pärast sõbralikku vastuvõttu jätkus kõik vanaviisi: «Ta leidis asju, mille kallal nokkida, ja karjus mu peale. Kui ma midagi vastu ütlesin, läks käiku vägivald. Ta on ähvardanud mind ära tappa.»
Mees võttis enda kätte kõik majas olevad dokumendid. Õnneks ei olnud nende seas naise passi, sest selle viis ta mõnda aega varem igaks juhuks turvalisse kohta hoiule.
Eestlanna otsustas, et sellises olukorras ta enam elada ei taha. Mõni päev enne Postimehele kirjutamist ütles ta mehele, et soovib lahutust. Mees sellega ei nõustunud, mistõttu vajab naine nüüd advokaati. Raha juristi palkamiseks tal aga pole, sest mees keelas tal töölkäimise.
«Ta ei hoia mind siin pantvangis,» kinnitas naine. «Ma olen väsinud, aga ma tõesti ei taha seda olukorda niimoodi jätta, et see terroriseeriv illegaal väljub olukorrast võitjana.»
Abi saamiseks võttis naine ühendust Eesti saatkonnaga Kreekas.