Küprosele tööle läinud eesti naine kohtas süürlast, kes paistis tõelise unistuste mehena, ent loodetud muinasjutust sai peagi õudus – vägivaldne mees vajab naist vaid elamisloa saamiseks ega ole nõus talle vabadust andma. Kodumaalt abi otsides kirjutas naine ka Postimehele.
31-aastane eestlanna kolis Küprosele pisut enam kui kaks aastat tagasi. Nii kohalikud kui ilmselgelt väljastpoolt Euroopat pärit tõmmud mehed tiirlesid heledat verd naise ümber alatasa. «Teadsin, et need illegaalid otsivad siin Euroopa tüdrukuid, kelle kaudu elamisluba saada. Seega ma ei olnud neist huvitatud,» kirjutas naine Postimehele. «Olin olnud siin riigis kaheksa kuud, kui kohtasin noormeest Süüriast: ülimalt hoolitsev ja armas, suurte tulevikuplaanidega töökas poiss.»
Selleks ajaks oli naine tüdinud pidevatest ebameeldivatest lähenemiskatsetest ning takerduvast asjaajamisest korrumpeerunud riigis. Keegi, kes oli kena ja meeldiv ega paistnud sugugi pealetükkiv, äratas usaldust.
Edasi läks kõik nii nagu romantilistes lugudes ikka: räägiti, käidi koos väljas, mees tegi väikesi kingitusi, üllatas hommiku- ja õhtusöökidega. Seitse kuud hiljem nad abiellusid ja peagi sai millestki, mida naine pidas oma elu kõige õnnelikumaks sündmuseks, hoopis igapäevane õudus. «Varsti pärast abiellumist hakkas inimene muutuma vägivaldseks ja agressiivseks,» kirjeldab ta muutust.
Ühtlasi selgus, et mehel puudus enne abiellumist igasugune seaduslik alus Küprosel viibimiseks – ta oli varem illegaalina maalt välja saadetud ning seetõttu polnud tal tegelikult õigust Euroopasse tulla. «Kuidagi kellelegi makstes suutis ta leida kellegi, kellele makstes sai ta minuga abielluda. Raha eest saab siin riigis kõike,» selgitas eestlanna.
Mõni kuu pärast abiellumist pakkis naine asjad ning lendas tagasi koju oma perekonna juurde. Siis aga toimus mehe käitumises uus pööre: ta kinnitas ohtrates telefonikõnedes, et on võimeline muutuma.
Nüüd mõistab naine, et need lubadused olid ilmselt ajendatud hirmust Euroopast välja saatmise ees – kui abielluda kolmandate riikide kodanikuga, võivad mõne aasta jooksul paari kodu külastada inspektorid, kes kontrollivad abielu ehtsust.
Toona otsustas naine aga naasta ja anda mehele veel ühe võimaluse, sest abiellus ta siiski siirastest tunnetest ajendatuna. Samuti oli talle selge, et kui see suhe ei õnnestu, siis lahutuse saamiseks vajaliku asjaajamisega tuleb tegeleda Küprosel.
«Jah, armumine pimestab,» tunnistas eestlanna tagantjärele. Pärast sõbralikku vastuvõttu jätkus kõik vanaviisi: «Ta leidis asju, mille kallal nokkida, ja karjus mu peale. Kui ma midagi vastu ütlesin, läks käiku vägivald. Ta on ähvardanud mind ära tappa.»
Mees võttis enda kätte kõik majas olevad dokumendid. Õnneks ei olnud nende seas naise passi, sest selle viis ta mõnda aega varem igaks juhuks turvalisse kohta hoiule.
Eestlanna otsustas, et sellises olukorras ta enam elada ei taha. Mõni päev enne Postimehele kirjutamist ütles ta mehele, et soovib lahutust. Mees sellega ei nõustunud, mistõttu vajab naine nüüd advokaati. Raha juristi palkamiseks tal aga pole, sest mees keelas tal töölkäimise.
«Ta ei hoia mind siin pantvangis,» kinnitas naine. «Ma olen väsinud, aga ma tõesti ei taha seda olukorda niimoodi jätta, et see terroriseeriv illegaal väljub olukorrast võitjana.»
Abi saamiseks võttis naine ühendust Eesti saatkonnaga Kreekas.