Eesti ei vaja praegu kommentaarikarantiini, vaid eetikapulbrit ja avalikku klistiiri, kirjutab Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg Postimehe arvamusportaalis, arutledes selle üle, kas ja kuidas ohjeldada netikommentaariume.
Väino Koorberg: kas asi oli anonüümses kommenteerimises?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niipea kui miski ei meeldi tahavad kõik asju reguleerima hakata. Linn on koerakakat täis? Täiendame heakorraeeskirja karistuste peatükki! Vaesus riivab silma? Keelame inetutel ja halvasti lõhnavatel inimestel avalikus ruumis viibida! Kommentaarides sõimatakse poliitikuid või mõtteviise? Keelame kommentaarid ja kommenteerijad!
Piisas Ekspressil kirjutada, kuidas Tallinna linnaametnikud käsu korras kommentaare kirjutavad ja pärast aruandeid vorbivad, kui kõik hakkasid kisama anonüümse kommenteerimise ärakeelamise vajadusest.
Paraku peame leppima tõsiasjaga, et nagu eurolaulu telefonihääletuse määrab sageli kildkond andunud fänne, ei sünni suur osa siinsest poliitilisest manifestatsioonist spontaanselt ega südametunnistuse ja veendumuste ajel, vaid mainekorraldajate, noortekogude ja komissaride toel ja eestvõttel.
Mida oodatagi partei reasõdurilt, kui ka erakonna liidrid isegi on teinud karjääri, kedrates kümneid telefonikõnesid «Foorumi» hääletusnumbritele?
Seepärast häirib mind Ekspressi artiklit saatev silmakirjalik kisa, mis minu arvates viib tähelepanu peaprobleemilt kõrvale. Kas asi oli anonüümses kommenteerimises? Ei olnud.
Asi oli selles, et meilt, maksumaksjalt, palka saav ametnikkond on politiseeritud ja rakendatud parteitöö vankri ette.
Poliitilise vastase sõimamine või erakondlik mainekujundus ei saa olla avalik hüve, olgu ta anonüümne või mitte. Aga me maksame tõsi- ja rahumeeli kinni parteikontoriteks muudetud valitsused ja omavalitsused, mittetulundusühingud, mõttekojad ja kantseleid.
Maksame kinni munitsipaalmeediaks nimetatava parteipropaganda, kultuuritööks nimetatava parteipropaganda, sotsiaalhoolekandeks nimetatava parteipropaganda. Maksame kinni tee-ehitused ja teeaugud. Maksaksime isegi demokraatia arendamiseks mõeldud sihtasutused ning tulevaste valimiste tulemuse tarvis seadistatud seadusloome.
Sellises olukorras ei ole tarvis mitte kommentaarikarantiini, vaid tõsist eetikapulbrit ja avalikku klistiiri. Pole ju vahet, kas ametnik A kulutas tööpäeva internetis opositsiooni nahutades või edgarinunnumeetrit põhja kerides oma nime all või anonüümselt. Tema päristöö jäi tegemata, kui seda tööd üldse oligi.
Selle teadmise valgel ei ole vahet, kas netikommentaarid on anonüümsed või nimelised. Ebasobivaid arvamusi-arvajaid materdada ja silte kleepida saab nii netis kui kõnepuldis, nimega kui nimeta. Kahjuks oleme loobunud avaliku ja nimelise sõimu peale kulmu kergitamast. Millist uut eetilist taset ootaksime siis pealtnäha anonüümsest küberruumist?
Sõnavabadus kas on või teda ei ole. Kontrollitud sõnavabadus ei ole enam vabadus.
Paratamatult on õigus jääda oma väljaütlemistes anonüümseks sõnavabaduse oluline osa. Küllaltki inimlik osa, umbes nagu õigus pisikestele olmevaledele. Soov jääda anonüümseks ei pruugi olla ajendatud ärapanemise soovist. Hoopis sagedamini võib selle taga olla hirm sildistamise ja vaimse represseerimise ees.
Iga internetis tegutseja peaks teadma, et absoluutset anonüümsust ei ole, ja kes tahab, leiab sõimaja üles niikuinii. Kas see teadmine distsiplineerib roppsuud või vaigistab mässulise hinge, jääb igaühe enda otsustada.
Kas oleme nii sinisilmsed, et usume – palgaliste kommenteerijate armeed tegutsevad ainult Putini Venemaal (ja Tallinna linnavalitsuses)? Kas sõimu, avalikku lollitamist ja arvamustega manipuleerimist saab pelgalt kommentaariume kohitsedes ühiskonnast välja juurida? Tahaks küll loota, kuid millegipärast ei usu.
Usuksin, kui ei loeks lehtedest lugusid, kuidas bussidega kohale sõidutatud surnud hinged erakondade suurkogudel hääletussedeleid täidavad.
Postimehe arvamusportaal jätkab arutelu eelmisel nädalal päevakorrale kerkinud anonüümse netikommenteerimise teemal. Uurime, kas poliitikutel ja ametnikel peaks olema lubatud anonüümselt veebiportaalides kommenteerida ning kuidas tuleks üldse reguleerida uudisteportaalides kommenteerimist.