Ludwig II: kuldne punktiir

Kuningas Ludwig II (Sabin Tambrea), idealistlik kunstnikuhing. Foto: Kaader filmist

Sellel luksusfilmil puudub faabula, puudub keskne sündmus: järjest lükitud stseenid ei võimalda tuvastada Ludwigi elu kulminatsiooni. Kinolinale laotub ajaloo pasjanss, kus esinevad kuningad, emandad, soldatid ... ning igat masti väiksemad klibud, aga kogu huvi säärase mängu vastu saab seisneda vaid küsimuses, kas lõpuks tuleb ladusalt välja või ei tule. Suurt intriigi asendavad väikesed konfliktid. Kunstiteose asemel näeme punktiirset kroonikat.

Ludwigi elulugu võib siinmail võõras ning uus olla. Saksa keeles on seda pisimate üksikasjadeni, sada korda läbi ning ümber jutustatud – kuninga biograafiast on saanud tiražeeritud kitš. Omamaisele patriootilisele publikule pakuvad kindlasti äratundmisrõõmu märksõnad, nimed ja tsitaadid, tegelasi tuvastavad indeksmärgid: Sisi ilmub ekraanile, tuttavad tärnid juustes, Hornig kannab noid (!) nahkpükse. Nii palju ühetähenduslikke markeeringuid teevad sellest filmist just nagu õppevahendi, mõne populaarse Ludwigi-eluloo illustratsiooni. Kõik on seal ju õige, aga sellest jääb väheks. Samasuguse pinnalise mulje jättis muide 2006. aastal Neuschwansteini loss kui turismiatraktsioon. Puudus hingestav genius loci.

Siiski leidub üks stseen, kus «Ludwigi» ajalooline seltskonnakroonika käriseb vapustavaks elamuseks hoopis uues dimensioonis: «Tristani»-esietenduse lõpp, kus Isolde Liebestodi muusika taustal Sabin Tambrea nimiosalisena ja Wagnerit kehastav Edgar Selge tõstavad meid metafüüsilisse, mütoloogilisse kõrgusse. (Palusin pärast siinset esilinastust hr Selgelt mälestuseks autogrammi koos pühendusega «Für Tristan» – «Tristani eest»!)