Ühte jalga maailma vägevatega

Rõõmsalt kodus käimas: Kadri Kaldam pärast esinemist betoonipäeval. Foto: Marina Puškar

Mida teha, et saada töökoht mainekas Londoni arhitektuuribüroos? Kadri Kaldamil õnnestus see tänu julgelt esitatud küsimusele ja juhuslikult kaasas olnud portfooliole.

Igale Londonis käinud inimesele on kindlasti silma jäänud linna siluetti ilmestav Gherkin ehk Kurk. Arhitekt Kadri Kaldam peab seda üheks oma lemmikuks – seda enam, et hoone projekteeris Foster + Partners, kus ta on viimased kaks aastat töötanud.

«Fosterisse töölesaamine oli õnnelik juhus,» mainib Kaldam. «Juhused on mu elus üldse suurt rolli mänginud: see, et sattusin vahetusüliõpilaseks just Saksamaale Stuttgarti ja tööle Londonisse Fosterisse, aga ka kutse tulla kõnelema meie tänavusele betoonipäevale.»

Rakvere–Tallinn–Stuttgart
Arhitektist ema eeskujul ja ehitusinsenerist isa soovitusel otsustas tüdruk 2002. aastal pärast Rakvere gümnaasiumi lõpetamist kandideerida Eesti Kunstiakadeemiasse (EKA) arhitektuuri ja linnaplaneerimise erialale, aga igaks juhuks esitas avalduse ka Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonda ja Tartu Ülikooli matemaatikasse.

«EKA on sõna otseses mõttes kunstiakadeemia, mille õppeprogrammis olid pooled ained kunstilised ehk joonistamist, maalimist ja kunstiajalugu pakuti meile söögi alla ja söögi peale,» kiidab Kaldam.

Kõrgkooli neljandale kursusele jõudes soovis kümme aastat Rakvere koolis saksa keelt õppinud neiu jätkata vahetusüliõpilasena mõnes saksakeelses kõrgkoolis. Unistas küll Berliinist või Viinist, kuid sattus hoopis Stuttgarti, ning on tagantjärele selle üle väga õnnelik.

Erasmuse programmi kaudu Stuttgardi kunstiakadeemias arhitektuuri ja disaini tudeerinud Kaldam meenutab seda aega kui järsku üleminekut: «Stuttgardi õppekava oli nii arhitektuurikeskne – üliõpilased tegelesid peamiselt oma projektidega, lisaks mõned seminarid.»

Aasta hiljem kutsus just oma arhitektuuribüroo LAVA avanud professor Tobias Walliser eestlanna sinna tööle. «Selle poolteise aastaga õppisin palju. Mulle meeldis ja sobis nende arhitektuuristiil ja töömeetodid. Muu hulgas sain selgeks, kuidas luua asju 3D-mudelis: mitte ei joonesta plaani, vaadet ja lõiget, vaid disainid ruumiliselt,» räägib Kaldam, kes kaks aastat hiljem kaitses Saksa diplomeeritud inseneri-arhitekti kraadi.

«Tahtsin siduda oma diplomitöö Eestiga, mind inspireeris Rakverre planeeritava Targa Maja idee. Aga nagu diplomitöödega ikka –  vaba vormiga energiasäästlik hoone jääb vaid paberile,» tõdeb arhitekt pisut nukralt.

Silmapaistev lõputöö ja Saksa diplom sillutas siiski teed tulevikku, sest nagu nendib asjaosaline: «Made in Germany tähendab terves maailmas Saksa kvaliteeti.»
Pärast ülikooli lõpetamist natukeseks ajaks kodumaale naasnud arhitekt sai peagi aru, et siin talle paeluvat tööd ei leidu, ning hakkas kandideerima muu maailma mainekatesse büroodesse.

Unistuste töö
Kord Stuttgardis sõpradel külas olles sattus ta kokku professor Stefan Behlingiga, kes on ühtlasi üks büroo Foster + Partners vanempartner. «Mõtlesin, et mis siin ikka kaotada, ja küsisin, kas oleks võimalik Fosterisse tööle saada. Õnneks oli mul portfoolio kaasas ja me tegime tööintervjuu sealsamas ära,» meenutab Kaldam.

Kaks aastat tagasi koliski noor arhitekt Londonisse ja asus tööle ühte kuuest Fosteri arhitektuuriosakonnast. «Projektid, millesse olen kaasatud, on kõik tohutult huvitavad,» kiidab Kaldam, kes muu hulgas kavandas koos kaaslastega Jeruusalemma heebrea ülikooli aju-uuringute instituuti.

Fosteri kollektiiv on rahvusvaheline, kontoris räägitakse vähemalt 45 keelt. Ja töö käib seal nagu hästiõlitatud kellavärk. Arhitekte abistavad insenerid, programmeerijad, maketitegijad, visualiseerijad, IT osakond ... catering’i ja turvateenistuseni välja.

Kui esimesel aastal elas Kaldam Londonis büroost kaugel ja kulutas metroosõidule tund aega, siis pärast teise kohta kolimist käib ta tööl jalgrattaga. Tööpäev kestab kella 9–18ni, aga olenevalt projektist tuleb teinekord öötundidest ja puhkepäevadestki lisa võtta.

Londonil on noorele loomeinimesele palju pakkuda: muuseumid, näitused, kontserdid ... Kaldamile jääb alatiseks meelde olümpialinna melu, eriti paraolümpia lõputseremoonia olümpiastaadionil.
«Mulle meeldib käia restoranides maailmaköögi maitseelamusi kogumas, lemmikud on Tai, India ja Pärsia köök,» räägib Kaldam.

«Töökaaslase soovitusel avastasin maailma parimate baaride hulka kuuluva jazzbaari Nightjar, mille õhustik on kordumatu ning kokteilid enneolematult maitsvad.»

Kaldam räägib, et lisaks modernsele arhitektuurile paeluvad teda vanad lossid, väärikad kloostrid, kirikud, millest Inglismaal juba puudust ei ole. «Neis lummavates ruumides võib tajuda meistri käepuudutust. Vanasti võeti aega ning ehitati tasa ja targu, tänapäeval on aga aeg raha,» nendib arhitekt.