Eestil tuleks föderaalsema Euroopa teemal keskenduda mitte õhtumaisel moel resultaadile, vaid hoopis protsessile, kirjutab Eero Raun Postimehe arvamusportaalis tänase president Toomas Hendrik Ilves ja vandeadvokaat Jüri Raidla dissussiooni jätkuna.
Eero Raun: Eestil pole vaja karta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti jaoks on suund Euroopa Liidu föderaliseerumisele kindlasti toetamist vääriv, mistõttu Jüri Raidla poolt toodud argumentatsiooni tasub meie poliitilistel jõududel põhjalikult läbi töötada.
Need vaatlejad, kes väljendavad föderaliseerumise osas hirme, pelgavad kujuteldavat resultaati, olgu selle koondnimetuseks Euroopa Ühendriigid vms. Inimlikult ju mõistetav hirm, kuid see ei tohi jääda prevaleerima poliitikaloomes. Nimelt, Eestil tuleks föderaalsema Euroopa teemal keskenduda mitte õhtumaisel moel resultaadile, vaid hoopis protsessile.
EL ei saa ju resultaadina kunagi valmis. Turbulentsetes oludes, kus meil pole täit kindlust hoopis lühema ajaperspektiiviga arengute kohta, näiteks seoses eurotsooniga, pole ka mõtet muretseda kauguses terendava föderaal-Euroopa pärast. Kultuuri ja identiteediga seotud aspektid, mille pärast Eestis föderaalset Euroliitu peljatakse, on olulised ka suurriikidele - ning neil on EL-s jätkuvalt ja paratamatult erinevad huvid.
Seepärast, kui Eestil olekski põhjust mõne «liigselt föderaalse» suundumuse pärast muret tunda, võime olla kindlad, et ühel või teisel suurriigil on juba olemas selle vetostamiseks põhjalik tegevuskava. Väikeriigid ei pea raiskama oma piiratud ressurssi võitlustele, mida suurriigid nagunii ise omavahel võidelda tahavad. Just sellisesse konteksti asetub ka tsitaat president Ilveselt: «olemasoleva kooslusega pole võimalik luua sellist föderaalstruktuuri, mida me tahame».
Eesti võib kindlalt toetada föderaliseerumist, teades, et selle protsessi tulemus ei ole nagunii unitaarsel moel ühendatud Euroopa, vaid palju proosalisem – järgmise Euroopa pinnal vallanduva sõjalise konflikti tõrjumine võimalikult kaugesse tulevikku.
Mida aga tasub Eestil ja teistel väiksematel liikmesriikidel väga teraselt jälgida, on need olukorrad, kus huvide lahknevusjoon jookseb suurte ja väikeste riikide vahel. Ehk kus reegleid kiputakse kujundama vaid suurtele mõnusateks. See puudutab ka EL-s juba toimunud ja veel eesseisvaid laienemisi, samuti nende järel realiseeritud finantstoetuste jaotusplaani. Mõnedki vanemad ja suuremad liikmesriigid, kus on Kesk- ja Ida-Euroopa suunas vaadatud üleoleva pilguga, tegelikult vajavad nende riikide võrdväärsemat debateerimispositsiooni, nende värskeid ideid ja tegutsemisindu, et Euroopa ei manduks mugavustsooni. Majanduseski tõuseb Euroopa konkurentsivõime säilimiseks vajalik innovatiivsus esile pigem värskema pilgu säilitanud liikmesriikidest. Teisisõnu, ka Eesti kohus on mitte olla rõõmsalt nõus kõigega, milles suurriigid omavahel tunduvad kokkuleppele jõudvat, vaid leida omale partnereid ja kujundada nendega aktiivset koostööd oma huvidest lähtuvalt.
Auväärt Jüri Raidla arvamus, et analoogiliselt USA kujunemisloole jääb ka uuenenud Euroopa lõplikuks kujundajaks kõrgeim kohtuvõim Luksemburgis, vajab kindlasti täiendust. Läbi kohtupraktika kinnistuv reeglistik on ülioluline, kuid ikkagi reaktiivse olemusega - ent Euroopa vajab ka poliitilist kujundustööd proaktiivsete ambitsioonide ja visioonide alusel. Euroopa Kohus ei loo institutsioone, selleks on ikkagi vaja uusi tulevikukonvente.
Euroopa Liit on jätkuvalt väga erinev Nõukogude Liidust - ka rohujuuretasandil. Kui totalitaarrežiimi tingimustes oli oma peaga mõtlemine ülimalt ebasoovitav, siis EL-s on see elus hakkamasaamiseks – sõltumata föderaliseerituse astmest – lihtsalt möödapääsmatu.
Ceterum censeo: Eestil pole vaja karta.
Arvamus on sügavalt isiklik ega esinda ühegi tööandja huve