«Nähtamatu käsi» Eesti majanduse klaaslage ei purusta, pigem viib ta selleks võimelised inimesed ja ka raha siit ära, kirjutab LHV Panga analüütik Heido Vitsur Postimehe arvamusportaalis.
Heido Vitsur: nähtamatu käsi Eesti majanduse klaaslage ei purusta
/nginx/o/2016/02/16/5052623t1h864e.jpg)
15. mai 2013, 15:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühele protsendile kahanenud majanduskasv, kuigi ta mõningal määral sisaldab ka aasta vahetusega seotud tehnilisi miinuseid, näitab eeskätt, et Eesti ei ole eurotsooni retsessiooni suhtes nii immuunne kui meie ise ja ka rahvusvahelised organisatsioonid eeldanud olid.
Ma ei ütleks, et see oleks tunnistuseks sellele, et kasinuspoliitika on ka Eestis läbi kukkunud, sest minu arust pole Eesti selles kriisis olnud mingiks kasinuse etaloniks. Ainult ühel aastal oli meie eelarve väiksem kui eelneval, ülejäänud aastatel on ta olnud aga kriisi aja kohta parasjagu suurem. Kuid samas pole ma kunagi arukalt disainitud kasvumehhanismita majanduspoliitikast, veel enam aga kasinuspoliitikat midagi head oodanud.
Seega näitab üks protsent ka seda, et Eesti majandusel on tõepoolest klaaslagi ees ja seda pole öelnud ainult Maris Lauri, vaid näiteks neli-viis aastat tagasi ka selline mees nagu Mauritiuse keskpanga president, kes ühes oma ettekandes juhtis tähelepanu sellele, et terve rida arenevaid maid Botswanast Eestini on sattunud või sattumas middle-income trap’i.
Muuseas, temalt saadud kujundit ja mõtet olen mina ja ka näiteks Indrek Neivelt oma esinemistes ja kirjatükkides korduvalt kasutanud.
Selle lae või lõksuga on see häda, et lühikeses perspektiivis ei saa siin midagi ära teha. See on majanduslik helibarjäär mis lahutab toodet või tootmisahelat kontrollivaid maid põhiliselt tavalise töö tegijatest.
Need on täiesti erinevad tegevused, mida niisama lihtsalt vahetada ei saa, sest nad nõuavad täiesti teistsuguseid kompetentse, ressursse ja teistsugust suhtlusvõrgustikku. Ja loomulikult teistsugust arusaamist majandusest ja maailmast.
Purustada saab seda lage ainult üht viisi – targa, visa ja kontsentreeritud tegevusega – ning sedagi siis, kui see tegevus on tagatud eduks vajalike ressurssidega. Aga aega kulub ka siis parasjagu ja 100 protsenti edu pole selles mängus kunagi garanteeritud.
Nähtamatu käsi seda tööd meie eest ära ei tee, pigem viib ta selleks võimelised inimesed ja ka raha siit ära.
Maris Lauri ja mitmete teiste analoogilistel soovitustel pole mingit tegu parem- või vasakpoolsusega, vaid üksnes ratsionaalsusega. Me peame lihtsalt oma libertaalide (mitte liberaalide) unelmast ja loosungitest loobuma. Nägema maailma ja turumajandust sellisena, nagu nad tegelikult on, ja võtma eeskuju reaalset edu saavutanud maadest, loobuma hoopis teistes huvides ja teise olukorra jaoks välja töötatud aastakümnete ja isegi sajandite vanustest poliitilise propaganda loosungitest.
Osale meist pole see mingi probleem, vaid tõsine kergendus, aga paraku on ka neid, kelle silmis oleks see andestamatu viga ja kuritegu.
Postimehe arvamusportaal arutleb analüütik Maris Lauri tähelepanujuhtimisest tõukuvalt küsimuse üle, kas Eesti majanduskasvu pärsib «klaaslagi» ning mida selle murdmiseks ette võtta.