Linnateatris sai kiigata keskaegse maja soppidesse ning teatritegemise tagatuppa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänase Tallinna päeva tähistamiseks avas Linnateater oma uksed lausa kaheks ekskursiooniks päevas. Esimesele neist, mis algas kell üks päeval, kogunes peamiselt venekeelne teatrihuviline kuulajaskond, kell 15 alanud teisele tuurile aga eestikeelne.
Kohale oli tulnud nii lastega peresid, pensioniealisi kui neidki, kes ilmselt lõunapausilt teatriõhku hingama tulnud.
Entsüklopeediliste teadmistega eesti teatrikunsti grand old man, Linnateatri kunstnik Kustav-Agu Püüman teeb ekskursioone majas kolmes eri keeles – lisaks eesti- ja vene keelele ka inglise keeles. Neid on võimalik ette tellida ja enamasti toimub üks kuni paar ekskursiooni nädalas, kuid mitu tükki päevas tuleb tema sõnul pigem harva ette. «Kõige rohkem olen teinud 3 ekskursiooni päevas,» räägib ta.
«Teater on meil noor, aga maja vana,» alustas ta täna kell üks esimest ekskursiooni teatrimaja dielest. Ekskursioonile kogunenutest enamik teadis, et selle keskaegse maja ajalugu ulatub juba 15. sajandisse.
«Keskaegsed majad on ehitatud diele-dornse süsteemis. Diele on eeskoda, dornses olid aga magamisruumid. Kui Linnateater nõukogude ajal need majad enda kasutusse sai, olid siin ühiskorterid – siin, diele kaminaasemes elas näiteks üks vanaproua, » seletas Püüman kuulajaskonnale teatri dieles.
Edasi viis ekskursioon nii kõigile lavadele, publikuruumidesse kui teatrimaja nendesse soppidesse, kuhu tavalisel teatriõhtul külastaja ei pääse – lavatagused ja tehnilised ruumid, prooviruumid ja näitlejate korrus ning töökojad, kus sünnivad nii kostüümid kui lavakujundused. Linnateater on eriline teatrimaja, kuivõrd mahutab oma keskaegsesse kvartalisse kõik, mis on vajalik teatritegemiseks.
Tavalisel ekskursioonil saab majale ringi peale tehtud umbes kahe tunniga, mille käigus saab räägitud nii maja ajaloost kui sellest, kuidas teatritegemise hammasrattad toimivad ning kui palju inimesi peab käed külge panema selleks, et igal õhtul saaks toimuda etendus ja hooajas välja tulla uued teatritükid.
«Oi, kui tore!» itsitasid ekskursioonile tulnud kirjandustoa ukse taga. Ukse sisemisele küljele, mis jääb kirjandustoas istujate poole, on keegi tundmatuks jääda sooviv teatritöötaja paigaldanud käsitsi kirjutatud suure sildi: «Te olete väga tublid! »