Noorte sotsiaalse tõrjutuse tagamaid avav värske Noorteseire aastaraamat toob välja, et ligi 60 protsenti mittetöötavatest ja mitteõppivatest noortest elab peredes, kelle sissetulek jääb 25 protsendi Eesti kõige madalama sissetulekuga leibkondade hulka.
Aastaraamat toob eri uuringutulemustele tuginedes välja, et eakaaslastega võrreldes on mittetöötavate ja -õppivate noorte (NEET–noorte) ühiskondlik seotus märgatavalt madalam ning neid ohustab ühiskonnast väljajäämise ja võõrandumise risk. Statistika näitab, et NEET-noorte seas on tunduvalt enam noori, kes ei räägi eesti keelt, kellel on vähem sõpru või kelle ema või isa on töötu. NEET-noorte hulgas on varase pereeluga alustanuid rohkem kui nende õppivate või töötavate eakaaslaste seas.
Kõige enam on mittetöötavaid ja mitteõppivaid noori Ida-Virumaal (24 protsenti piirkonna 15-29-aastastest noortest), kõige vähem Viljandi- ja Tartumaal (10 protsenti sealsetest noortest).
«Noorte passiivsust tööturul ja kõrvalejäämist ühiskondlikust elust ei mõjuta mitte üksnes sobivate töökohtade nappus ja osalemisvõimaluste vähesus, vaid tähtsal kohal on ka sotsiaalsed ja isiksusepõhised tegurid, nagu perekonna majanduslik olukord, sotsiaalsed suhted või lapsevanemate haridustase ja hoiakud,» selgitab Noorteseire eestvedaja Praxise majanduspoliitika programmijuht Katrin Pihor.
Aastaraamatu andmeil on eakaaslastega võrreldes NEET-noorte vanemate haridustase madalam. Kui õppivate või töötavate noorte vanemate seas on alla 10 protsendi neid, kellel on põhiharidus või sellest madalam haridustase, siis NEET-noorte vanemate hulgas on neid enam kui 20 protsenti.
«Me ei saa loota, et pakkudes noorele inimesele töökohta ja ametialast koolitust, lahenevad kõik tema mured. Sageli tuleb samal ajal tegeleda ka noore majanduslike, sotsiaalsete ja psühholoogiliste probleemidega,» toonitab Pihor ning lisab, et noortele sobivate tugimeetmete pakkumine eeldab seega tihedat koostööd erinevate osapoolte ─ kool, lapsevanemad, sotsiaalnõustajad, psühholoogid, noorsootöötajad ja töötukassa – vahel.