Nädala plaat: Bobby’s Lonely Hearts Club Band

Valner Valme
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Primal Scream
Primal Scream Foto: promo

Primal Scream

More Light

(SCRM)

Hinne 4

Järjest tuleb rokenrolli päästjaid, ja juba võrreldakse neid Libertinesiga, kes ise ei pakkunud midagi uut. Savages, The Strypes, Palma Violets jne. Noored tulevad, et teha muusikat, kuhu on geneetiliselt sisse kodeeritud mäss. Ainult et sellist muusikat kuulasid oma viljaka, loova protestivaimu õilmitsemise aastail nende emad-isad, õigupoolest juba vanaisad. Ma ei tea, kui mässuline SEE on, käia täpselt eelmiste põlvkondade jälgedes. Kindlasti on see armsalt jätkusuutlik. Head lapsed. Kuulavad sõna.

31 aastat tegutsenud Primal Scream on praeguse teismeliste/varakahekümneliste põlvkonna jaoks ilmselt rokenrollioriginaatorite põlvkonna esindajad. Tegelikult kummardas Scream esimesel kahel albumil «Sonic Flower Groove» (1987) ja «Primal Scream» (1989) vastavalt 60ndate lõpu hipisid ja 70ndate hardrokkareid. Kuni aastal 1991 kärgatas midagi täiesti uut. Tantsuprodutsendi, briti elektroonika ühe kõlavaima kangelase Andrew Weatheralli (tema on ka pool Two Lone Swordsmeni nagu ka pool Asphodellsi jne) abiga tehti happeline tantsurokialbum, mis pulbitses psühhedeelsest gruuvist, saatanlikust gospelist, tumedast soulist, dub’ist ja helgest minnalaskmismeeleolust: «Screamadelica», üks tänase moodsa muusika alustalasid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles