Eesti kuulutusteportaalid võitlevad petturitega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna kuulutusteportaalid pakuvad enamasti tasuta teenust ja ostu-müügitehingus ise ei osale, siis seaduse silmis ei vastuta portaale haldavad ettevõtted ka untsuläinud tehingute eest – libapakkumised peab tarbija ise ära tundma.
Nii jõuabki politsei lauale aastas tuhandeid avaldusi portaalides petta saanutelt, politsei liigitab toimepandud kelmused aga masskuritegevuse alla.
Kuigi enamik portaale on petturite vastu võitlusesse asunud ja investeerinud kas moderaatoritesse või tuvastamissüsteemidesse, siis seni kuni seda pole teinud kõik, leiavad kelmid siiski võimalusi naiivsete inimeste arvelt raha teenida.
Massiliselt avaldusi
Põhja prefektuuri majanduskuritegevuse talituse juhi Roger Kummi sõnul tuleb enamik avaldusi ühe portaali – okidoki.ee – kasutajatelt. Mõningad avaldused tulevad ka oksjoniportaali osta.ee kasutajatelt ning tagaplaanile jäävad soov.ee ja hinnavaatlus.ee, mille puhul võib Kummi hinnangul öelda, et portaalide endi viga on minimaalne.
«Nende viimaste puhul ei saa portaalile etteheiteid teha, pigem on asi kurikaelte kavaluses,» ütles Kumm, kelle sõnul ei võimalda ka portaali korralik töö turvalisuse tagamisel pettureid täiesti eemale peletada. Alati jääb võimalus kasutada variisikuid või võõraid dokumente, aga tunduvalt raskemaks saab kelmide tegevuse teha igal juhul.
Kumm toob näiteks portaali hinnavaatlus.ee, kus müüakse peamiselt arvuteid. Mõned aastad tagasi sisse viidud ID-kaardiga isikutuvastamine «tõmbas kelmuste hulga kohe kõvasti alla».
Kuulutuseportaal okidoki.ee on küll mõningaid vabatahtlikke tuvastamisviise juurutanud, kuid politseisse laekunud avalduste põhjal tundub, et need ei ole tulemust andnud. Portaalis on võimalik end usaldusväärsuse suurendamiseks ID-kaardiga tuvastada ja seejärel kuulutuse juurde vastav märge saada, kuid see pole kellelegi kohustuslik.
«Minu arvates üritavad need portaalid, mis ei panusta isikutuvastamisse, oma kulusid lihtsalt minimeerida ja seetõttu suundub sinna ka enamik kelme. Miks nad peaksid valima teised portaalid, kus petmine on raskemaks tehtud,» selgitas Kumm. «Kelmid teavad, millised portaalid on neile edu toonud, ja jäävad selle juurde.»
Okidoki juhatuse liige Sergei Tšaštšin rõhutas, et interneti kaudu kaubitsemine on üsna noor nähtus ning on selge, et uue müügiskeemi puhul võtavad sellest osa ka «mitte ausad inimesed» ja et selline probleem eksisteerib mujalgi maailmas.
«Teeme päris palju selleks, et inimesi hoiatada, aga kahjuks on petturite ohvriks langenud inimesed, kes on ise ahned,» ütles Tšaštšin. «Näiteks need, kes usuvad, et maailmas on võimalik saada uusim iPhone 50 euro eest.»
Tšaštšini sõnul saab iga inimene nende portaalis end tuvastada ja seda teinud isikutelt ostetakse ka rohkem kaupa. Lisaks modereerivad nad jooksvalt kuulutusi ja pakuvad deposiiditeenust.
«Loomulikult tunneme vastutust ja eemaldame kuulutused, mis tunduvad meile kahtlased,» kinnitas Tšaštšin. «Aga sageli tekivad inimestel probleemid sellest, et nad ei taha mõelda.»
Usaldusväärsus ja väärikus
Oma kasutajaid ei tuvasta isikukoodi või ID-kaardiga ka kuulutusteportaal soov.ee, mis on valinud eelmodereerimise tee – ükski kuulutus ei pääse enne internetiavarustesse, kui moderaator on selle üle vaadanud ja kallimate kaupade puhul ka küsitava rahasumma realistlikkust hinnanud.
«Moderaatoritel on sõiduautode ja elektrooniliste seadmete turuhinna tabelid käepärast ja kui tahetakse müüa uut ja ilusat sõiduautot turuhinnast neli korda väiksema tasu eest, on selge, et kellelegi tahetakse kott pähe tõmmata,» kirjeldas soov.ee juht Arthur Barsegjan meetodit, millele nad kulutavad küll palju raha, kuid tänu millele on nende portaal petturitest peaaegu lahti saanud.
Kõiki kasutajaid isikukoodi abil tuvastava oksjonikeskkonna osta.ee juhataja Toomas R. Raiste sõnul pole petturitel mõtet nende portaali tulla, kuna nad jäävad kindlalt vahele.
«Kui avaldus on politseisse tehtud, siis usun, et 99 protsendil juhtudest on inimene ka kätte saadud,» rääkis Raiste. «Vaevalt et anonüümsete kuulutusteportaalidega samamoodi on.»
Tema sõnul on isikute tuvastamine kallis lõbu, kuid lehe usaldusväärsuse ja väärikuse nimel on nad valmis 10–20 protsendist kasumist loobuma. Pealegi tuleb see lõpuks hea mainena tagasi.
«Eestis on ikkagi piiratud kliendibaas,» selgitas Raiste. «Kui inimesed saavad petta ja ettevõtja midagi ei tee, hääletab lõpuks klient ju jalgadega ja läheb mujale. Iga ettevõte, olgu ta internetis või mitte, peaks tegema kõik endast oleneva, et klient saaks teenuse, millega ta rahul on.»