Nädala plaat: La Dolce Vita

Valner Valme
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Daft Punk
Daft Punk Foto: promo

Daft Punk

Random Access Memories

(Columbia)

Hinne 4

20 aastat tegutsenud Prantsuse house-duo neljas album üllatab pärispillidega mängitud retro-souldiskoga. Nojah. Daft Punk ei kuulunud päriselt 90ndate alul tekkinud, 90ndate teisel poolel üleilmselt lahvatanud ja nullindail tasapisi hääbunud french house’i skeenesse, mida nimetati ka filtridiskoks (või nu-disco või filter house) ning mida iseloomustas 60ndate prantsuse popi, 70ndate ameerika disko ning 80ndate Hi-NRG, Detroiti techno ja Chicago house’i sünteesimine nüüd juba klassikalise orkestriga, kuhu kuuluvad sämpler, sekventser, sünt ja trummimasin – tänapäeval teevad tihti töö ära vastavad kompuutriprogrammid. Skeene eesrindlikumad esindajad olid Motorbass, Etienne de Crecy, Alex Gopher jt. Daft Punk eristus juba esimesel albumil «Homework» (1997) 4/4-biite kasutavast skeenest tempomuutustega, tehnoloogilise funk-rokkimise ning hiphop- ja punkfunk-esteetika, saundide ja struktuuridega. Liidrid ei kuulugi skeenedesse.

Dafti teine album «Discovery» (2001) on praeguse eelkäija soulpopi ja diskoklassika austamise osas, ent toona kanti 70ndate ihalus futuristlikku electropop’i konteksti sillerdava sci-fi-produktsiooni abil. Kolmas album «Human After All» asetas rokk-rifid techno-tekstuuridesse ja mõnigi lugu arenes happeliseks distortion-müraks – nende avangardplaat.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles