Tartu toomkiriku hauakastist läinud neljapäeval välja kaevatud meheluustik jätab arheoloogidele nuputamiseks küsimusi nii matmise aja kui ka mehe isiku kohta.
Toomel leitud skelett jätab õhku küsimusi
27. mai 2013, 08:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et hauakastist leiti luustik, ei peaks justkui olema üllatav, kuid arheoloogid Martin Malve ja Raido Roog nentisid, et toomkiriku ajalugu arvestades oli terve luustiku leidmine siiski üllatus ja mõni kolleeg oli sellise võimaluse välistanud.
On teada, et Liivi sõja aegu rüüstasid Vene sõdurid toomkiriku haudu. Peale selle on varasemad matused tihti olnud hilisemate matmiste ajal segamini pööratud.
Tartu toomkirikus, millest osa on nüüd Tartu Ülikooli ajaloo muuseum, leiti see tellistest laotud hauakast märtsis, kuid seda ei uuritud siis põhjani läbi, sest enne oli vaja kindlustada kaevandi seinad. Auku kaevati selleks, et eksponeerida üht toomkirikust leitud hauaplaati, kuid nüüd näidatakse ka hauakasti, viimaseid on toomkirikust seni leitud vaid kolm.
Hambad annavad vihje
Et hauakastist leitakse terve luustik, oli selge, kui arheoloogid jõudsid kirstu jäänusteni, leiti nii puidusäilmeid kui kirstunaelu. Malve lausus, et puidujäänuste abil õnnestub ehk selgust saada, millal on kadunuke maetud.
Matmise aja tuvastamisel on probleeme mitmeid. Luustiku juurest ei leitud esemeid, millest võiksid matmisaja kohta selgust saada. Hauapanuste puudumine iseenesest viitab Malve sõnul selgelt keskaegsele matusele.
Kui hauakast on ehitatud just selle mehe tarvis, paigutub matuseaeg 13.–15. sajandisse.
Praegu ei ole hauakasti ka põhjani kaevatud, võibolla tuleb alt välja veel luustikke või nende osi. Teisalt, nagu Malve nentis, ei tähenda ka varasemate matuste puudumine, et hauakast oli just selle mehe tarvis rajatud. On teada, et mõnikord tehti hauakastid varasematest säilmetest tühjaks ja anti uue perekonna käsutusse.
«Kirikus on ka rootsiaegseid matuseid, oleks päris huvitav, kui dateeringu põhjal tuleks välja, et ka see, kes on hauakasti maetud, on rootsiaegne,» mõtiskles Malve. «See on iseenesest võimalik.»
Selle vastu, et tegu võiks olla rootsiaegse sõduriga, räägib aga luustiku, täpsemini hammaste seisukord. Malve on määranud mehe vanuseks surma ajal 40–45 aastat. Tema hammastel on jälgi hambakivist ja kaariesest, kuid hambad on vähe kulunud. See kõik viitab sellele, et ta pole söönud lihtsat talupojatoitu, milles on vilja jahvatamisel jahu sisse sattunud peenikest kivipuru, mis kulutab hambaid.
Auväärne koht
Luustiku esialgse vaatluse põhjal ei selgu Malve sõnul surma põhjus – kolju on terve, luudel ei ole jälgi vigastustest. Mehel on küll olnud küünarvarreluu murd, kuid see on jõudnud eluajal paraneda.
Matmine kirikusse näitab, et tegemist on võinud olla mõne kõrgema vaimulikuga. Hauakast jääb kiriku pikihoones otse kooriruumi piirile. Kooriruumis altari piirkonnas oli piiskoppide matusepaik. Niisiis oli see kallis ja auväärne koht, kuhu tavatseti matta toomhärrasid ja aadlikke.
Luustik võetakse hauakastist välja.
Nagu Martin Malve ütles, eelistatakse eetilistel kaalutlustel hauakasti eksponeerida plastskeletiga.
Hauakasti uurimisel leiti kiriku krohvi tükke, mida on värvitud valge värviga, maalinguid nendel ei ole, kuid proovide tarbeks võtsid arheoloogid mõned tükid hoiule.