Tartu-lähedase hobusekasvataja pakutava sõnnikukomposti hind näib kahtlaselt soodne. Turbaga segunenud ja väidetavalt umbes kaks aastat lageda taeva all hunnikus laagerdunud kraam on sõmer nagu aedniku unistus.
Sõnnik annab taimele kõik vajaliku
28. mai 2013, 22:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Päris palju on juba järel käidud,» ütleb Luunja tallide esindaja Sten Šois. «Mullu müüsime esimest aastat. Paljud, kes siis ostsid, on ka sel kevadel võtnud või vähemalt helistanud ja küsinud. Mõni võtab prügikotiga, mõni pärakärutäie. Alla kantmeetri me üldiselt ei müü.»
Sõnnikumüüjaile leheloos reklaami teha ei saa, kuid suurusjärke appi võttes võib vihjata, et Harjumaal müüb mõni ettevõte harilikku põllumulda peaaegu sama kallilt.
Valgamaalt kuulutab üks tallipidaja, et annab 40-liitrise saepuruseguse sõnnikukoti ära ühe euroga, mis on oma paar korda soolasem hind kui Šoisi tallide sõnnikul.
Saepuru ei väeta
Sten Šois nendib, et olulise osa hinnast moodustab muidugi transport. On vahe, kas sulle tuuakse loomne väetis kotiga väravasse või sõidad ise sõnnikuauna kõrvale laaduri kopa alla.
Hind oleks aga sootuks teine, kui iga partiiga pistetaks ostja pihku paber laborianalüüsi tulemustega.
«Meie analüüsidele mõelnud pole, sõnnikumüük on meile ikkagi ainult kõrvaltegevus,» põhjendab Šois. Oma hobusesõnniku kiituseks rõhutab ta aga ekstra, et kuigi ratsude omanikel meeldib näha looma kõhu all valendamas saepuru, ei püüa talliomanik kundedele saepurusõnnikut sokutada.
«Saepuru lagunemine võtab palju aega, turvas ei pea põhimõtteliselt enam üldse lagunema,» märgib Šois.
Eesti Maaülikooli mullateaduse ja agrokeemia osakonna juhataja Alar Astoveri sõnul on Šoisi arusaam põhimõtteliselt õige. Saepuru ja höövlilaastud, eriti kui nende osakaal sõnnikusegus on suur, teevad pigem kurja, kui toovad kasu.
«Puitu lagundavad bakterid ja seened vajavad elutegevuseks lämmastikku,» selgitab Astover. «Nõnda on nad konkurendid taimedele, kes vajavad kasvuks samuti lämmastikku.»
Astover tõdeb, et kui eesmärk pole mulla viljakust suurendada, vaid ainult sõmeramaks muuta, ei pea saepurusõnnikut ega -komposti põlgama. Kui eesmärk on aga taimi väetada, on tark puidujäätmeist hoiduda. Eriti tasub vältida okaspuusaepuru, milles leiduvad ained on komposteerumisele ekstra pidur.
Sõnniku eelised
Alar Astoveri andmeil andsid Eesti põllumajandusloomad veerandsada aastat tagasi 3-4 korda rohkem sõnnikut kui praegu. Sestap on selge, et põldude viljakuse hoidmiseks on tarvis pruukida mineraalväetisi.
«Orgaanilise väetise suur eelis mineraalväetise ees on see, et selles leidub enam-vähem kõike, mida taimed arenemiseks vajavad,» kõneleb Astover. «Mineraalväetis lahustub kiiresti, selle mõju taimedele on kiirem. Orgaanilisel väetisel on aga mitmeaastane järelmõju, lisaks sellele parandavad sõnnik ja taimsest materjalist tehtud kompost mulla struktuuri.»
Sõnnikust tehtud kompost on suurepärane väetis, ehkki mõistlikus koguses võib kartulimaasse künda või hernepeenrasse kaevata Astoveri kinnitusel ka värsket sõnnikut. Korraga, olenevalt sõnniku toitainerikkusest, võib katta aiamaa 1–5-sentimeetrise kihiga. Ohtramalt võib laotada lehmasõnnikut, kõige tagasihoidlikumalt linnusitta.
«Hea sõnnik on enne kasutamist aasta-kaks laagerdunud,» lisab Alar Astover.
Põlvamaal Kunksilla külas üle poole sajandi loomi pidanud Linda Alasepp ütleb, et eriti tahab laagerdamist lehmasõnnik, mille virts väga vängeks teeb.
«Vähemalt aasta on hea hoida seda patareis, hea, kui saab segada ka,» täpsustab Alasepp. «Aga hobusesõnnikut tuleb panna kevadel natuke tomatile juure alla – annab sooja.»
Ideaalne orgaanilise väetise tootmine käib Alar Astoveri sõnul kompostihunnikus, kus tihkemad jäätmekihid vahelduvad õhulisematega, süsinikurikkamad lämmastikurohkematega: kihike puulehti, kiht muruniitmeid või kitkutud umbrohtu, sekka toidujäätmeid, kiht sõnnikut, veidike poorsust suurendavat jämedat saepuru, taas muru või umbrohtu või puulehti, taas toidujäätmeid jne.
Tilkuma ei peaks
Kompostihunnikusse ei sobi rasvajäätmed ega ka tuhk, mis mõlemad aeglustavad lagunemist. Ka soovitab Astover vältida komposti hulka nakkusohtlike käimlajäätmete ladumist ning käidelda need eraldi.
«Sademeterohkel ajal oleks hea kompostihunnik kinni katta, põuaperioodil jälle kasta,» täiendab Astover. «Niiskus on paras, kui kompost teeb käe märjaks, aga pihus pigistades ei tilgu.»
Maaülikooli dotsent Mait Kriipsalu lisab, et komposti segamise kohta raamatureeglit pole. Kui valmiskomposti saamisega pole tuli takus, ei tasu end segamisega liigselt vaevata, sest orgaanika laguneb lõpuks nagunii, märgib Kriipsalu.