Nõukogude aja kunstilaviin

Andres Tali kujundatud «Eesti kunsti ajaloo» 6. köite esimese osa kaas.

FOTO: Repro

Täna esitletakse teatris NO99 «Eesti kunsti ajaloo» kuuenda köite esimest osa, mille koostas Jaak Kangilaski. Seekordne osa heidab valgust aastatele 1940-1970 ehk nõukogude okupatsiooni esimesele perioodile ja lühikesele Saksa võimu ajale. Raamat käsitleb kunstipeegli kaudu ka kunsti ja ühiskonna suhteid pingelisel ajal, millesse mahub iseseisvuse kaotamine, stalinism ja Hruštšovi sula.

Lisaks Kangilaskile töötas raamatuga üheksa kunstiajaloolast: Sirje Helme, Jüri Hain, Juta Kivimäe, Inge Teder, Mart Kalm, Lilian Hansar, Kai Lobjakas, Madli Mihkelson ja sarja peatoimetaja Krista Kodres, kes rääkis Postimehele värskest teosest ja sarjast üldisemalt.

Võrreldes «Eesti kunsti ajaloo» esimese köitega aastast 1975, kuidas olete uute osade peatoimetajana sel sajandil muutnud lähenemisnurki ja koostamispõhimõtteid?

Ütlemises, et iga põlvkond kirjutab oma ajaloo, peitub suur sõnum. Ajalooraamatud räägivad palju mitte üksnes oma ainese, vaid ka raamatu kirjutajate ja nende aja kohta. Niisiis on üks võimalus mitte ainult seda raamatut, vaid kogu kuueköitelist «Kunstiajalugu» lugeda, vaadates, kuidas peegeldavad tekstid oma kirjutajate arusaamu ja suhtumist: mida nad esile tõstavad ja mida ei käsitle.

Kui nüüd võrrelda 1975 ja 2013 raamatute struktuuri, siis võivad need esmapilgul näida isegi sarnastena.

Uue köite ülesehitus on kronoloogiline?

Jah, ka kuuenda köite puhul on tegu kronoloogilise ja ühtlasi kunstižanrite põhise kokkupanekuga. Edasi andes Jaak Kangilaski seisukohta: kronoloogiline on ülesehitus seepärast, et viiekümne aasta sees oli tegu poliitikate mõttes selgelt eristuvate perioodidega, mis tingisid ka erineva kunstilise reaktsiooni. Žanripõhisus on kunstiajalugude koostamise traditsiooniline printsiip, see peegeldab mõneti ka distsiplinaarset süsteemi, seejuures kunstiteadlaste spetsialiseerumist, mis on endiselt enamasti meediumipõhine. Keeruline jutt ehk, aga öelda tahtsin seda, et muidugi on põhimõtteliselt võimalik kunstiajalugu kirjutada ka teema- või probleemipõhiselt kujundatud struktuuriga.

Igal juhul soovitan kõigil kindlasti lugeda Kangilaski sissejuhatust. Seal seletatakse taotlused alustavalt lahti, mis on edasise lugemise jaoks vägagi kasulik. Kunsti tõlgendamine erineb 1975. aasta kunstiajaloost mu meelest ikka palju. Toona ei saanud näiteks kunsti ja ühiskonna suhetest avameelselt kirjutada. Praegune käsitlus püüab eriti just neid lahti harutada. Ma muidugi ei arva, et ammendavalt.

Kuidas valiti kuuenda köite esimese osa autorid?

Tegelikult peatoimetaja autoreid ei vali, iga köite koostajal on ettekujutus struktuurist olemas. Seda arutab «Eesti kunsti ajaloo» toimetuskolleegium, kuhu kuuluvad kõigi kuue osa koostajad-toimetajad. Iga koostaja valib oma autorkonna, kuid ka see on eelnevalt läbi arutatud. Konkreetse köite puhul tegi valiku Jaak Kangilaski. Kuid tahan öelda sedagi, et kui üle kümne aasta tagasi sellest köitest esmakordselt rääkisime, oli autoreid vähem kui nüüd.

Muutuse tingis ühelt poolt see, et lõpuks kaasati märksa enam valdkondi – näiteks foto ja mood –, teisalt seetõttu, et vahepeal on esile kerkinud uusi olulisi uurijaid. See ei tule ehk esimeses osas selgelt esile, kuid seda ilmsem on see nõukogude perioodi teises osas. Seal kirjutavad näiteks ka Virve Sarapik, Andres Kurg, Peeter Linnap. Muidugi on mul kahju, et kirjutajate seas ei ole Katrin Kivimaad, Mari Laanemetsa ja Anu Allast ning kindlasti jääb mõni teema käsitlemata, sest sellega pole veel piisava põhjalikkusega tegeldud. Ütlen siia vahele, et kunstiajaloo tudengite hulgas on nõukogude periood endiselt kõige huvipakkuvam uurimisaines.

Millest lähtub nõukogude aja esimese perioodi ülevaade? Tollal olid ääretult erinevad suunad korraga: sotsrealism kõrvuti modernistliku avangardiga.

Hruštšovi sulaaeg oli aeg, mil NSVLi püüti moderniseerida. Esteetiliselt oli see väga mitmekesine. Sirje Helmel on selle perioodi kunsti katusmõisteks «erinevad modernismid», mille all ta vaatleb väga erinevas vormikeeles teoseid. Selge on, et ka toonane realism polnud enam stalinlik sotsrealism, vaid moderniseeritud, teistsugune realism. Lisaksin ka, et stiili küsimus oli toona kunstis ja arhitektuuris üldse äärmiselt oluline. Stiilivalik, mingis stiilis töötamine oli kunstniku visuaalne manifest, mis juba iseenesest midagi tähendas.

Kuidas on rõhud jagatud selle aja erinevate perioodide ja nähtuste vahel?

Jaak Kangilaski on hoidnud 50-aastase okupatsioonide perioodi käsitlemist tasakaalus, erinevatele selles peituvatele perioodidele, aga ka kunstivaldkondadele ja -nähtustele on püütud anda võrdselt ruumi. Kogumulje oleks kindlasti adekvaatsem, kui esimese osa kõrval seisaks ka teine osa. Olen nõus, et praeguses köites stalinism ehk veidi domineerib. 

Mis saab «Eesti kunsti ajaloo» sarjaga edasi?

Kuuenda köite teine osa hõlmab aega 1970–1991. Kuid mitte ainult. Seal on ka mitu kogu okupatsioonide perioodi katvat artiklit, näiteks fotost, kunstikriitikast, restaureerimisest. See köide on praegu töös, palju peatükke on juba valmis, kuid mõnigi oluline ka puudu. Siinkohal peangi seletama, et algselt plaanis olnud 6. köite ühes osas väljaandmine osutus võimatuks, sest tekste kogunes liiga suures mahus. Nõukogude perioodi priviligeerimine teiste ajastutega võrreldes on põhjendatav ka sellega, et kahtlemata oli see aeg, mil võrreldes varasemaga töötas mitu korda rohkem kunstnikke ja loodi hoopis rohkem teoseid, objekte, maju.

«Okupatsioonide aja» 2. osal on kaks koostajat: Jaak Kangilaski ja Sirje Helme.

Siinkohal vabandan lugejate ees viivituse pärast kunstiajaloo selle köite ilmumisel ning ütlen, et paraku lükkub aasta võrra edasi ka Juhan Maiste koostatava 3. köite, valgustusajastut (1770–1840) vaatleva köite ilmumine. Nagu ikka, on põhjuseks kirjutajate hõivatus. Kunstiajaloo kõik osad oleks juba ammu ilmunud, kui autorid saanuks võimaluse kirjutada oma tekste näiteks kaks aastat kestva palgatöö raames. Kõik kirjutajad on ülihõivatud igapäevaametis ja seda muuta pole võimalik. Kuid kunstiajaloo kõik lubatud köited – ja nagu näha, üks koguni lisaks – ilmuvad kindlasti lähiaastatel ära.

Tagasi üles