Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Viive-Riina Ruus kirjutab, et erapõhikooli asutamine Tallinna reaalkooli sotsiaalse kapitali toel on pretsedent, mis annab avalikkusele signaali, et Eestis on teretulnud erahariduse laienemine juba kohustusliku põhihariduse tasemel, alusel ja asemel.
Erapõhikooli asutamine Tallinna reaalkooli sotsiaalse kapitali toel on märgilise tähendusega. 130-aastane koolimaja on vanem kui Eesti Vabariik. Selle kooli õpetajad ja õpilased võitlesid iseseisvuse eest Vabadussõjas. Praegugi sisendab kooli kõrval olev ausammas aukartust nende eneseohverduse ja vapruse ees. Reaal on avaliku ruumi osa, nagu Estonia või Draamateater. Sama võõrastav, nagu oleks Estonia erateater, on ka reaali erakool.
Sellise kooli loomine on pretsedent, mis annab avalikkusele signaali, et Eestis on teretulnud erahariduse laienemine juba kohustusliku põhihariduse tasemel, alusel ja asemel. Kellele oleks kasulik, kui haridusruum heade koolide tasuliseks muutumise tõttu kitseneb? Eeskätt peredele, kel on raha, et maksta õppemaksu (mis reaali erakoolis oleks kuuldavasti ligi poolteist tuhat eurot aastas), lootuses, et kallim haridus on parem ja aitab järeltulija haljale oksale. Kindlasti erakooli õpetajale, kelle palk oleks parem tavakooli õpetaja omast ja kes saab veel lisaks loota, et «korralikest kodudest» pärinevate kasvandikega on vähem vaeva, sest lapse õpiraskuste puhul on vanemad valmis palkama abiks koduõpetaja.
Tasub tähele panna, et seaduse kohaselt rahastatakse seda kooli samadel alustel munitsipaalkooliga. See tähendab, et erakooli hariduse maksab kõige suuremas osas kinni maksumaksja, õppemaks on boonus, mis võimaldab nii mõndagi. Pole kahtlust, et selline kool pealinna südames on privilegeeritud. Mistõttu pole ime, et reaali erapõhikooli asutajad vägagi energiliselt koolitusluba taotlevad.
Mis juhtub, kui reaali erakool näide leiaks taotluse rahuldamise korral järgijaid üle Eesti – Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis? Igal pool, kus leidub maksujõulisi kliente. Ja miks ei võiks erakooli loomisest olla huvitatud vene õppekeelega põhikoolid, ka näiteks Venemaa kaasmaalaste poliitika innustusel ja toel?
Eesti rahvas ja riik on huvitatud Eesti hariduse heast käekäigust tervikuna. Kuidas hinnata reaali pretsedenti avaramal taustal? Minu ees on värske inimarengu aruanne. Sealt saame teada, et nii nagu ennegi, on haridus üks neid valdkondi, mille arengutase on kõrgem ELi keskmisest ja silmapaistvalt hea ka OECD riikide seas.
Eesti üldhariduse tugevate külgedena on välja toodud, et absoluutne enamik meie lapsi on saanud käia lasteaias ja väga vähe on põhikooliõpilasi, kelle tulemused jäävad allapoole baastaset. Tunnustust oleme pälvinud selle eest, et meie õpilaste õpitulemused sõltuvad suhteliselt vähe kodustest oludest ning eri koolide õpilaste õpitulemustes pole võrrelduna paljude riikidega väga suuri erinevusi. See tähendab, et Eesti kool suudab suhteliselt hästi tasandada kodude erinevusi ja haridustase on enam-vähem ühtlane kogu riigis.
Kuid siiski: ligi viiendik õpitulemustest seletub koolidevahelise erinevusega, mida väikese riigi kohta pole vähe. Ja seda, et meil on eliit- ja tavakoolid, me ju teame. Pigem võiks imeks panna, et see asjaolu on õpisooritustes siiani suhteliselt vähe kaasa rääkinud. Reaali juhtum on samm vahede suurendamise poole.
Meie hariduse nõrkuseks on rahvusvaheliste raportite põhjal õpetajate madal palgatase, ebapiisav seotus tööturuga, rahastuse liigne sõltuvus riiklikest vahenditest (tõenäoliselt kutse- ja kõrghariduses) ning meeste mahajäämus naistest kõikidel haridustasemetel. Õpetajate palgatase on tõepoolest häbiväärselt madal: võrreldavates vääringutes on see umbes pool nii ELi kui OECD keskmisest. Reaali «juhtum» on üks näide, kuidas meelitada enda juurde parimad õpetajad ning sundida neid maha jätma väheperspektiivikaid koole.
Nii tekitatakse ajude äravool privileegideta koolidest. Süveneb hariduslik kihistumine. Loomulikult tajuvad mahajäetud olukorda ebaõiglasena ja oma väärikust alandavana. Muuseas, ei maksa unustada, et just selline tajumus ongi olnud tänapäevaste sotsiaalsete liikumiste (Occupy Wall Street, Hispaania nördinud, nn indignados jt) ajendiks. Hariduse sooline kihistumine on seletub paljuski sellega, et õpetajad on valdavalt madalapalgalised naised. Praegused haridusnäitajad lubavad oletada, et poisid on sellest järeldanud, et õpetamine ja õppimine on üks (vanade) naiste värk, mis ei tasu end ära. Erakool vaevalt et suudab Eesti hariduse soolist tasakaalustamatust oluliselt parandada. Kui ta just poistekooli ei asuta, kuid see oleks juba omaette teema.
Eesti haridus seisab lähitulevikus silmitsi tõsiste katsumustega. Kõige sügavamad protsessid on demograafilised: traditsioonilise peremudeli lagunemine ja üksi last kasvatavate vanemate, peamiselt emade suur osakaal. Ja muidugi väljaränne. Kindlasti pole reaali erakooli asja vaesusriskis üksikemade poegadel ja tütardel, sest kust peaksid nad õppemaksuks raha saama.
Võib-olla halvemgi on reaali pretsedendi sümboolne tähendus: koolikohustuse täitmisel ei ole Eesti lapsed võrdsetes tingimustes. Kas ei murenda selline hariduskord Eesti inimeste ühtekuuluvustunnet kodumaaga? Kindlasti teeb selline mentaliteet kodumaalt lahkujate olukorra psühholoogiliselt kergemaks. Üsna suure kindlusega võib prognoosida, et reaali erakoolist tuleb tulevikus palju neid, kes leiavad õppimisvõimalusi välismaa koolides ja ülikoolides. See on ju suurepärane! Kuid kas nad ka tagasi tulevad? Ja isegi kui tulevad, leiavad nad eest oma riiki leigelt suhtuvad kaaskodanikud või välisriikides leiba teenivad kaasmaalased, kellega koos pole kuigi innustav oma maad ja rahvast teenida. Reaalkooli ajalugu võiks ometigi ajendada toetama vastassuunalisi arenguid.
Kõige tõsisem väljakutse Eesti ja tema hariduse ees on üleilmastumine. Teadaolevalt on Eesti juba praegu üks maailma kõige globaliseerunumaid riike, mitmete pingeridade põhjal esimeses kümnendas. Suurepärane! Olla väga globaliseerunud tähendab olla orgaaniline osa maailmatervikust, seega puudutab maailmas ja eriti Euroopas toimuv kõiki Eestimaa inimesi. Tuleb nõustuda Heino Vitsuriga, et Euroopa kriis on süsteemse iseloomuga, olles «haaranud enamikku inimtegevuse valdkondi: majandust, sotsiaalsfääri, demograafiat, keskkonda, poliitikat jne» (Äripäev, 22.05).
Paljude sotsioloogide arvates teeb see kriis ilmsiks senise valitseva maailmakorra – kapitalismi neoliberaalse versiooni – ammendumise. Kuid häid ja uusi lahendusi pole veel leitud. Faktid räägivad ühiskondade lõhenemisest ning süvenevast ebavõrdsusest. Keegi ei arva, et ebavõrdsus tuleks kaotada ja kõik ühe lauaga tasaseks lüüa. Küsimus on selles, kuidas vähendada ohtlikult suuri lõhesid ja võimaldada talutavat elu ka ilmajäetutele. Paljud riigid panustavad siin just haridusele, kuid kardetavasti haridus üksi välja ei vea.
Mingi osa rikkusest tuleb siiski ümber jagada, tuleb luua turvavõrke nõrkadele, tööturult tõrjutuid tuleb ümber õpetada, panustada tuleb innovatsiooni ja inimeste loovusse ning mitte kergekäeliselt loobuda heaoluriigi ideest. Selliseid seisukohti kaitseb professor J. Z. Miller viimases Foreign Affairsi numbris. Ta soovitab loobuda kapitalismi idealiseerimisest ja kapitalismi kriitikute demoniseerimisest, parempoolsetel lahti öelda mingite inimrühmade privilegeerimise ning vasakpoolsetel vimmast ja salavihast ajendatud poliitikatest.
Eesti hariduseliit, kelle hulka kuulub kindlasti ka reaalkool, ei saa vastuste otsimist sedalaadi põhimõttelistele küsimustele vältida. Kuidas aga käesolevat pretsedenti selles kontekstis hinnata?