Margit Sutrop: miks Eesti uksed avanevad pigem ühtepidi?

Margit Sutrop
, Tartu Ülikooli Eetikakeskuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Corbis/Scanpix

Kui minnakse mujale, sest Eestis on asjad alles arenemisjärgus, siis näitab see, et ei taheta võtta ise vastutust muudatuste elluviimise eest. Oodatakse, et teised teeks Eesti korda. Seega on lahkujate puhul peamine küsimus: kas inimene tahab osaleda Eesti muutmises kohaks, kus on hea elada?

Meie pere suvekodu lähedal on muistsed kivikalmed, ohvrikivi ja üks vana tiibadeta veski, millest möödudes mõtlen ikka ammumöödunud aegadele. Lapsest saadik olen unistanud, et veski saaks jälle elu sisse ning selle tiivad hakkaksid tuules tiirlema. Nüüd on selgunud, et see polegi võimatu. Vähemalt oma endise välimuse võib veski tagasi saada. Vana veski taastamiseks saadi eurotoetust ning sel kevadel kogunes külarahvas veski juurde talgutele. Rassiti ja rahmeldati ning lõpuks puhus kohalik orkester puhkpilli ja kokkutulnud laulsid Hando Runneli «Veskimeest»:

Üks veski seisab vete pääl,

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles