Stefanus: õigeusklikud vajavad ühtsust

, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus
Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus Foto: Margus Ansu

Tänavu möödub 90 aastat ajast, mil Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK) sai autonoomse, sisemiselt iseseisva staatuse. Hiljuti avaldati ka rahvaloenduse tulemused usukuuluvuse osas, mis näitavad, et õigeusust on saanud Eesti kõige levinum konfessioon. Viimase puhul oleks meil aga kohatu võidutseda, seda enam, et kristlaste koguarv on Eestis vähenemas. Kuid kas peaks Eesti üldsus olema üllatunud apostlik-õigeusu kohalolust meie maal?

Juba tuhatkond aastat tagasi avaldas Eestis mõju idakristlus Konstantinoopoli patriarhaadi misjonitöö tulemusena. Tõsi, hiljem olukord ristisõdade ja teiste vallutuste tõttu muutus. Igal juhul peab tõdema, et kristlus on saabunud siia maile ka oma idapoolsel kujul. Õigeusku siirdumine oli eestlaste esimene massilisem vabatahtlik konfessionaalne otsing ning suurem osa siirdunute järglastest püsis uues usus. Ei saa unustada ka õigeusuliste olulist osa meie rahvuslikus liikumises, Eesti riigi iseseisvumisel ja ülesehitamisel.

Kuigi tänapäeval pole meil riigikirikut, on kahel ajaloolisel rahvakirikul – luterlikul ja apostlik-õigeusulisel – olnud siiski keskne osa meie usu- ja kultuurielus.

Autonoomne EAÕK on väiksema liikmeskonnaga kirik ja suurem osa Eesti õigeusulistest kuulub Moskva patriarhaati – see on eelmise sajandi traagiliste sündmuste tagajärg. Meie eesmärk pole mõista kohut ega kurta, ent ei saa vaikida ka meie kiriku juhtorganite jõhkrast laialisaatmisest 1945. aastal, küüditamistest, sisserändest ega ka muudest teguritest, mis muutsid meie koguduste demograafilist seisundit. Paljuski just seetõttu on meie kirikul tänini kõige enam varemetes pühakodasid.

Kuid need kõik on vaid tõdemused ja meeldetuletused. Nüüd on vaja töötada teise eesmärgi nimel, ja selleks on kiriku ühtsus. Õigeusuliste lahutatus Eestis kahe jurisdiktsiooni vahele on suur haav meie kirikurahva ja kogu riigi lihas ning peame tegema kõik, et seda parandada. Me peame andma oma usust ühist tunnistust. Vältimaks valestimõistmist, rõhutan, et ma ei mõtle siinkohal ühe jurisdiktsiooni allaneelamist teise poolt, vaid apostlik-õigeusuliste ühist kuulutust ja sisulist koostööd.

Tänavu on oodata kahe patriarhi – juunis Moskva patriarhi Kirilli ja septembris Konstantinoopoli patriarhi Bartolomeuse – külaskäiku. Tervitan lugupidamisega patriarh Kirilli tulekut Eestisse ja tahan loota, et ta võib astuda konkreetseid samme õigeusklike lõplikuks lepituseks meie maal.

See sai vaimulikus ja sisulises mõttes teoks juba 2008. aastal, kui teenisime kadunud patriarhi Aleksiusega ühist armulaualiturgiat. Kuid nüüd on hea võimalus seda lepitust ja osadust kinnitada ja avalikult teada anda. Olen kindel, et patriarh Kirill täidab meie maa õigeusuliste ootusi kiriku ühtsuse poole liikumisel.

Praegu näikse, et õigeusk on suurim kristlik usutunnistus meie maal. Kuid peame küsima, mis on olulisem, kas hulk või kvaliteet? Põhiküsimus on see, et mis on olulisem: kas inimene oma sisimas või välispidiselt? Õigeusk on nii mõnelegi pinnapealne ning liiga paljud on sulgunud oma kultuurilis-rituaalsesse getosse. Kirik peab rohkem avanema ja leidma ülesehitava dialoogi teiste usutunnistuste ja mõttesuundadega ning ühiskonnaga laiemalt.

Me peame andma maailmale lootust, rääkima inimestega lootuse keeles. Tuleb hoolitseda nii iga inimese vaimuliku kasvu kui ka kogukondliku arenemise ja avatuse eest. Heaks näites selles suunas on hiljuti alla kirjutatud EELK-EAÕK armulauateemaline ühisavaldus. Olen veendunud, et mitmesuguseid koostööle ja mõistmisele suunatud algatusi tekib Eesti kristlaste hulgas ka tulevikus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles