Andreas Trossek: uhke Eesti üle

, KUNST.EE peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andreas Trossek
Andreas Trossek Foto: Erakogu

KUNST.EE peatoimetaja Andreas Trossek kirjutab, et Eesti ekspositsiooni Veneetsias võib kindlasti kritiseerida ja tulevikus paremini teha. Aga enne kui unistada, kuhu minna, peab mäletama, kust tullakse.

Lugedes äsja Veneetsia biennaalilt tulnuna filmimehe Mark Soosaare kurjustusi Veneetsia biennaali Eesti paviljoni aadressil (PM 3.06), tabasin end mõttelt, et Soosaar võitleb väga õige asja eest, aga kasutab selleks väga valet paatost. Iseenesest on õige, et «aeg on meie kultuuri esindamisele välismaal uus lehekülg pöörata», sest riigi toetus Eesti ekspositsioonile Veneetsia kunstibiennaalil võiks olla tõepoolest mitu korda suurem, paviljoni ruumid avaramad jne. Kuid seda paatost väljendades käitub Soosaar nagu üks tuntud, vuntsidega, Gruusias sündinud diktaator, kui pidi otsustama, mida teha ühe teise tuntud, vuntsidega, Austrias sündinud diktaatoriga – paneb tanki kogu rahva.

Nimelt ei saa mina küll aru, milles on süüdi 55. rahvusvahelise Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni kunstnik Dénes Farkas. Selles, et ta on eesti-ungari juurtega või et ta võitis avaliku konkursi ja osutus ekspertide žürii väljavalituks? Või kõik need kunstnikud, kes kuuluvad sarnaselt Farkasega Eesti Kunstnike Liitu ja kelle nimel Soosaar – kes ise sinna ei kuulu – väidab end võitlevat. Kas Eesti esindab tänavu siis tõesti vaid üht «siseringi tegijat, [kes] on välistanud meie küpse ja omanäolise kunsti pääsemise Veneetsia biennaalile»? Ma aktsepteerin seda arvamust, ent ma ei ole sellega nõus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles