KUNST.EE peatoimetaja Andreas Trossek kirjutab, et Eesti ekspositsiooni Veneetsias võib kindlasti kritiseerida ja tulevikus paremini teha. Aga enne kui unistada, kuhu minna, peab mäletama, kust tullakse.
Tellijale
Andreas Trossek: uhke Eesti üle
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugedes äsja Veneetsia biennaalilt tulnuna filmimehe Mark Soosaare kurjustusi Veneetsia biennaali Eesti paviljoni aadressil (PM 3.06), tabasin end mõttelt, et Soosaar võitleb väga õige asja eest, aga kasutab selleks väga valet paatost. Iseenesest on õige, et «aeg on meie kultuuri esindamisele välismaal uus lehekülg pöörata», sest riigi toetus Eesti ekspositsioonile Veneetsia kunstibiennaalil võiks olla tõepoolest mitu korda suurem, paviljoni ruumid avaramad jne. Kuid seda paatost väljendades käitub Soosaar nagu üks tuntud, vuntsidega, Gruusias sündinud diktaator, kui pidi otsustama, mida teha ühe teise tuntud, vuntsidega, Austrias sündinud diktaatoriga – paneb tanki kogu rahva.