Maja, mida oleks laienemiseks vajanud koguni kaks kooli, müüs RKAS naeruväärse hinnaga maha, ja lapsevanemate MTÜ peab selle nüüd tagasi ostma. Teise kooli ajas linnavalitsus välja Okasroosikese lossist. Võim tuuseldab meie tublimaid koole kui õlenukke, leiab kirjastaja ja kinnisvaraärimees Hans H. Luik.
Lugege läbi mu jutt sellest, mis toimub otse Tallinna kesklinnas, ning mõistate, mida tähendab «kuri ja kade haldus» Eesti Vabariigis. Kõik algas sellest, et Tallinna inglise kolledž ja reaalkool soovisid mõlemad laieneda.
Inglise kolledž (TIK) soovis laiendada ingliskeelset bakalaureuseõpet. Reaalkooli kogukond laiendab reaalharidust tasulise põhikooli näol. Ja avaneski võimalus: kesklinna politsei otsustas, et ei vaja enam kesklinna politseijaoskonna hoonet Pärnu mnt 11.
Ma ei tea, kui hea otsus oli politseijaoskond kesklinnast ära viia. Olen ise Pärnu maantee miilitsamajas 35 aastat tagasi miilitsalt rapsida saanud ja täiskasvanuna oli kesklinnas mugav automakivarguse avaldusi kirjutada.
Igatahes jäi värskelt kapremonditud maja, 2343 m², viis korrust pluss kelder, tühjaks. TIK ja reaalkool rõõmustasid. Estonia puiestee ja Pärnu maantee vahel on väga kitsas, politseimaja oli ideaalne koht laienemiseks. Aga ei. Riigi Kinnisvara AS (RKAS) pani maja müüki.
«Ärge müüge!» oleksid mõlemad oivalised koolid kiljatanud, kui oleksid plaanist teadnud. Toomas Kruusimägi ja Gunnar Polma, koolijuhatajad, on formaalselt aga kõigest Tallinna haridusameti töötajad. Formaalselt on reaalkool ja TIK lihtsalt munitsipaalüksused. Riigil aga oli müügiplaan ... «Ei taha Tallinna koolidest midagi teada, te olete munitsipaalkoolid, meie aga oleme Eesti Vabariigi RKAS!!!»
Ja täpselt kolm aastat tagasi, 3. juunil 2010, müüski Eesti riik värskelt remonditud kesklinnamaja hinnaga 548 eurot/m² ühele Austria perekonnale. Maja hinnaks koos 1400 m² krundiga sai naeruväärne 1,3 miljonit eurot. Sarnase raha eest ehitati buumi ajal Viimsi üheperevillasid. Oli kriisi põhi – kõige hullem aeg üldse millegi müümiseks. Kas samas lähedal Suur-Ameerika tänavas asuv rahandusministeerium tõesti ei märganud, et jättis kaks pikkade traditsioonidega kooli pika ninaga?
Inglise kolledž (mille vilistlane ma olen) ja reaalkool ei heitnud meelt. Nad palusid härdalt Austria perekonda Humerit: «Eesti riik on suur, tema ei mõista oma parimate koolide laienemismuret. Vast paid eraomanikud hoolivad koolirahvast?»
Ja läkski õnneks! «Perekond Humer on kakssada aastat äri teinud, ikka odavalt ostes ja kallimalt müües. Te olete tublid Tallinna koolid, oleme valmis maja teile müüma,» teatasid austerlased. Eks suurt raha saa siis mujalt püüda.
Praeguseks on reaalkooli põhikool politseimaja osaliselt kasutusele võtnud. RK Hariduse MTÜ soovib aga seal alustada uut põhikooli – tasulist. Et rohkem lapsi pääseks hea reaalhariduse juurde, uute EstCube’ide insenerideks. Minu meelest õilis mõte ja kadetseda pole siin midagi. MTÜ võtab laenu, sissemaksu laenavad reaalkooli fännid. Kasumiks saab korralik reaalharidus.
TIKil ilmselt polnud kohemaid lastevanemate rahastust võtta, sest KOKO arhitektide tehtud ujula neelas juba tublisti aktivistide raha. (Tegelikult maksavadki paljude munitsipaalkoolide vanemad ikka ühel või teisel viisil koolidele juba praegu raha juurde.)
Raske ette kujutada, kuidas RKASi juhataja Jaak Saarniit, täiesti normaalne mees, jättis koolidelt küsimata, kas kellelgi on Pärnu mnt 11 hoone vastu huvi. Enne kui võõramaalastele pakkuda, võiks ju naabritelt küsida. Koolide omanik, Tallinna haridusosakond, kinnitab: meie poole keegi ei pöördunud. Ka Jaak Saarniit kinnitab: RKASi poole keegi ei pöördunud. Olgem uhked – meil on maailmatasemel bürokraatia!
Teine kurja ja kadeda halduse näide (kuri ja kade haldus on advokaat Jüri Raidla termin EV kohta) pärineb vanalinna hariduskolleegiumist (VHK). Kaks aastat tagasi suruti VHK muusikakool välja Uue tänava nn Okasroosikese lossist.
Lastevanematele räägiti, et linn kavatseb Okasroosikese lossis remonti – kuigi polnud majal viga midagi. Pärast remonti pidavat linnapeal olema majaga muud plaanid. VHK lapsed kolisidki välja ja andsid tänavused kooliaasta kontserdid vanas muusikamajas. Käisin nautimas. Saalis värv küll langeb ja hallitab, aga tõtt-öelda ega see laste pillimängu sega. Puänt on aga selles, et Okasroosikese maja ei olnud kellelgi tarvis. Tarvis oli vaid VHK muusikakool välja visata. Mingit remonti ega PPP-d (loe: eraehitust Savisaare sponsorite kasuks) kahe aasta jooksul tehtud ei ole, laste muusikatoad üüriti lihtsalt teistele üürnikele.
Linna haridusosakond kehitab õlgu ja näitab näpuga ülespoole: «Kes teab, miks VHK neile ei sobinud ...» Koolijuhatajad ei julge linnavalitsuselt isegi küsimusi küsida, sest ei tea ju, kust veel välja visatakse.
Kokkuvõtteks. Riigi- ja linnavõim on omavahel kinni kiilunud ja nii jääb veel aastateks pärast kohalikke valimisi. Õpetajatele ei saa maksta väärilist palka, sest haridusreform venib, ja Tallinna linnas ilmselt jääbki venima. Seepeale üritavad koolid hädaga ise liigutada, leida eraraha arvel õpetajate palgalisa ja õpperuume. Võim tuuseldab meie tublimaid koole seejuures kui õlenukke.