Raul Eamets: milles Ene Ergma eksis?

Professor Raul Eamets. Foto: Peeter Langovits

Lugedes meie austatud riigikogu esimehe mõtteid tööturu ja hariduse valdkonnas, võime näha suisa leppimatut pahameelt pehmetel erialadel õppijate suhtes ja siit tulenevat üldist muret meie haridussüsteemi tuleviku pärast. Tsiteerin tema arvamuslugu (postimees.ee, 25.05): «On veel üks faktor, mida eriti ei soovi tunnistada meie sotsiaalteadlased – see puudutab «pehmetel erialadel» õppijate üleproduktsiooni, mis on toimunud üle 20 aasta. Ma olen veendunud, et spetsialiseerumine meie kõrghariduses ei vasta Eesti riigi vajadustele ja see on viinud selleni, et kõrgharidusega spetsialistide seas on nendel erialadel töötus kõige kõrgem.»

Edasi tuleb kõrgharidusega töötute jaotus erialati ja selle nimekirja tipus on majandus, finantsistid, humanitaarteadlased jne. Tegemist ei ole esma- ega ühekordse mõtteavaldusega. Üldteada on ka ütlemine, et on olemas väiksed valed, suured valed ja alles siis tuleb statistika. Teisiti öeldes saab numbritega tõestada mida iganes, kui neid õigesti serveerida. Eneseirooniliselt öeldes võib ka käesolevat kirjatükki sellest vaatevinklist kritiseerida, ja kritiseerijaid leidub alati.

Kuid vaataks erinevalt Ene Ergmast korraks ka suuremat pilti. Kokku on meil registreeritud töötuid aprilli alguse seisuga natuke üle 43 000, nendest kõrgharidusega oli ca 12 000, kellest omakorda natuke üle 5000 ehk siis 12 protsenti kõigist töötutest olid akadeemilise kõrgharidusega. Ülejäänud 7000 olid n-ö vana nõukogudeaegse tehnikumi kõrgharidusega või kutsekõrgharidusega.