Reportaaž: kuidas käia ringi tundmatu artefaktiga ehk mil moel meremuuseumi varasalv täienes

Sellest päevast kui Lennusadama pootsman Lauri Niibo ehk sõprade keskel lihtsalt Tai sai maailma kõige väärtuslikumate ketside omanikuks, on tänaseks möödas juba 35 päeva. See oli see päev, mis jääb meremuuseumi ajalukku igavesti kui Allveelaevahukust Pääsemise Päev.

Nimelt omandasid Lauri rohelised Türgist ostetud tennised just sel päeval pärast Leedu ainsa allveelaeva seest välja pääsemist kerge kullaläike. Ühel päeval müüb Tai oma ketsid oksjonil maha, kui ainsad Eestis allveelaevahukust pääsenud jalatsid. Hukust pääsesid need koos Lauri pikkade peenikeste jalgadega, mis ripnevad nüüd alla sügavalt punaka kõrgläikeni lakitud vana puitkaatri tekilt.

(Kui objekt satub muuseumisse, muutuvad tema funktsioon ja tähendus oluliselt. Objekti hakatakse käsitlema sotsiaalsest ja looduslikust keskkonnast, st primaarsest kontekstist välja valitud dokumendina.)*

Erinevalt Laurist on tennistel täna vaba päev. Lauril on aga hoopiski puhkus. Seda on talle viimastel nädalatel korduvalt meenutanud tema ülemus, Lennusadama kuraator Tiit Einberg. Mitte et sel meenutamisel mingit sügavat tähendust oleks Tiidu või Lauri jaoks, sest töö vaja ju ikkagi tegemist. Aga lihtsalt hea teada.

Vahepeal on palju vett Lennusadama muulide vahelt merre ja sealt tagasi loksunud, aga Lauril tuleb ülemäära vett rüübanud allveelaevast pääsemine vahel ikka meelde. Kuigi Leedu laevaarst on oma allveelaevaga kadunud kus seda ja teist. Ja kui Lauri lubas varem et niisama lihtsalt ta seda laevukest ära viia ei lase, siis viimaks oli huvi sellega jännata siiski otsa saanud. Mänguasjadest ju tüdineb.

Direktori uus armastus

Vahepeal on Tai teinud palju asju, - näiteks üle värvinud ja vette lasknud Lennusadama senise esinduskaatri, endise piirivalvealuse PVL-002. Üks nädal kulus aga tervenisti selleks, et rivistada vesilennukite angaaride juurde platsile pea kogu meremuuseumi ja sõjamuuseumi militaarsete vanaautode kollektsioon. Ikka järgmine soomuk või veok upitaja noka otsa ning õigesse kohta paika. Üks pikk sikutamine, tõstmine ja manööverdamine kogu Lennusadama meeste brigaadiga. Ja siis veel vanad ankrud, mis on hulgakaupa ja suurtel kiirustel sadama kaunistamiseks kaidele laiali veetud.

Kuigi Lauri armastab üle kõige maailmas metalli, täpsemalt rauda ja seejuures võimalikult vana rauda – vanu autosid, lahingmasinaid ja muud taolist ning mõistab kõike seda oma suva järgi koolutada, lõigata ja keevitada, mässab mees täna ühe väga erilise lemmikuga. See on meremuuseumi direktori Urmas Dreseni uus armastus – kaunis mahagonist kaater, mille kaarjale korpusele kantud lakikihte ei jaksa keegi kokku lugeda.

Lakk läigib Lennusadama hallide sõjalaevade vahel nagu sügava veripunase tooniga klaas ja juba 23 päeva nuputavad muuseumikülastajad, mis imeloom seal platsil pukkide otsas õige seisab. Nii imelik, kui see ka ei tundu, nuputab sama ka meremuuseumi rahvas. Artefakt seisab juba nädalaid õuel, aga selle salapärane sünni- ja elulugu vajab alles selgitamist. Nagu muuseumikraamiga enamasti kombeks ongi.

Just täpselt 23 päeva tagasi, kui kired peaaegu ära uppuma pidanud allveelaeva ümber lahtuma hakkasid, sõitis sadamasse veok, turjal seesama imelise klassikalise rootsi kerejoonega laevuke. Kangastus kaader filmist, kus pikkade valgete kinnastega ja kübaratega daamid istuvad kaatri ahtris pehmetel toolidel ja joovad šampust koos valgete kaptenimütsidega härradega. Ja siis tõuseb kaatri voolujooneline messingtääviga uhke nina veest välja ning hakkab kiirust kogudes taamal paistva rohelise saare poole kihutama. Kihutab, kuni läheb täpiks kätte ära.

Just sellise täpiga saabub linnast tulnud veok muuseumi õuele, täpp läheb vesilennukite angaaride juurde jõudes aina suuremaks ja viimaks paneb kraana kandami meeste hasartse askeldamise, kohatiste äärmiselt vajalike vandesõnade ning Lauri pisikese tütretirtsu asjatundlike kommentaaride saatel platsile maha. Ja siis saab see uhke läige kiiresti kaetud rohke tõendusmaterjaliga.

Näpujälgede andmise rõõm

Puhas kriminalisti rõõm. Asjaosaliste ja huviliste poolt sajad korralikult lakikihi peale kantud sõrmejäljed aitaksid vajaduse korral kindlasti tuvastada kõik need sadamasolijad, kellel vere asemel voolab soontes laevalakk, kelle silmad hiilgavad haiglaselt, nähes 60. eluaastatesse jõudnud kaunitari kummis puusajoont ja kelle põsed õhetavad kuuldes võimalusest panna vaid mõne käeliigutusega kiiresti tuksuma selle iluduse raudne süda.

(Museaalid on objektid, mis on eraldatud originaalsest (primaarsest) kontekstist ja viidud üle muuseumi reaalsusesse eesmärgiga dokumenteerida seda reaalsust, kust nad eemaldati. Muuseumisse sattumine kutsub esile infokao artefakti kõikidel infotasanditel.)*

Patsutajate vool ei taha lõppeda. Kaunis poolkajutiga puitkaater on autoregistri tunnistuse järgi valmis tehtud 1949. aastal ja direktor Urmas arvab, et suure tõenäosusega Rootsi Kuningriigis. Muuseumisse jõudis, ta, nagu korralikule artefaktile kohane, inimeste ja juttude läbi – ikka teab keegi kedagi, kes midagi teab.

Rootsiski haruldaste uunikumide sekka arvatud meresõiduk oli aastaid tagasi Eestisse toodud, siin põhjalikult restaureeritud ja korda seatud. Ühel päeval on aga omanikul jõud ja tahtmine hoolt ning vaeva nõudva mängukanni kantseldamisel otsa saanud.

Kui kristalselt aus olla, siis laiutasime me 23 päeva tagasi siinsamas käsi ja Urmas lubas, et küllap saab ka laiemale publikule uudiski tehtud, kui kaatri elulugu rohkem selge. „Nojah, sa ei saa ju kogu ilmale kuulutada, et meremuuseumil on uus eksponaat, kui sa ise ka ei tea, misasi see on,“ püüdsin ma Urmasest aru saada. Nii jäid ka kaatri autolt maha tõstmise pildid õiget aega ootama.

Kokkupõrkeoht tuletorniga

Erinevalt paljudest muuseumidest on meremuuseum elus. Selle eksponaatidest suur hulk elab edasi oma vee- ja mereelu – nagu vesilennukite angaaride akvaariumides elutsevad kalad või mitmed tavapäraselt vees olevad ning sõitvad laevad ja kaatrid. Sel kombel on muuseumi uueks koduks olevasse Lennusadamasse koondunud hulk uuemaid ja vanemaid jahte, purjelaevu ning kaatreid, mille omanikud elavad koos oma alustega tavapärast sadamaelu. Ma ei räägi siinkohal alaliselt kohalviibivast Laurist ja tema ketsidest.

Nii ei anta ka uuele tundmatule iludusele võimalust jääda kai peale prusside otsa peesitama. Kaatri tervisele pole pikk päevitamine kuigi hea, sest nii võib lihtsalt lõhki kuivada. Ja peagi leiab punanahkne paat end taas kraana nokast.

Päike on Lennusadama kivipõranda kuumaks kütnud, kui kerise ja päevasest umbsest rammestusest on saanud sadamarahvale õhtune hingamishetk. Lauri käib kaatriga ringi hellalt nagu pruudiga, mässib kraana tõstetropid voodilinadesse ja tekkidesse, et need lakile triipe ei jätaks. Tiit mässib teise parda troppe ja kogu ülejäänud meestevägi üritab aidata kas nõu või jõuga. Imepärane, aga värvirull Lauri vilkate käte vahel käib üle laevukese koguka kõhualuse ka veel siis, kui paat juba õhus kõlgub. Oli ju kiilualune pukkidel seistes ligipääsmatu.

(Struktuurse tasandi infot mõjutab artefakti füüsiline ettevalmistamine muuseumisse võtmisel. Sageli objekte puhastatakse ja parandatakse ning selle käigus kaob osa struktuursest infost. Osa sellisest infokaost kompenseeritakse dokumenteerimisega. Senine funktsionaalne ja kontekstuaalne info kaovad praktiliselt täiesti.)*

Kraanajuht askeldab kohati sentimeeter haaval. Esiteks ei oleks kena, kui artefakt rammiks Tallinna madala tuletorni. Mitte küll originaali, milleni on siit platsilt üle 15 meremiili, vaid rauast kokku keevitataud uhket koopiat, mis ehtis kunagi kaugel nõukogude ajal veeteede ameti meremärgitalituse õue sealsamas Lennusadama naabruses Hundipea sadamas.

Paat kaldub ohtlikult majaka suunas ja selle ahtri külge klammerdunud Urmasele meenub vendri tööpõhimõte. Ilma igasuguse nurinata ta siis paadi ja torni vahel vendrit etendabki.

Seni saab kraanajuht Pärt aga kaatri taas loodi ja peagi laskub see pooleldi autole. Nii algab taas sentimeetrite mäng, kus kraana pingutab oma nokka ja auto kannab teda aeglaselt vee poole. Vaid mõnikümmend meetrit graniitparketti, madalad rööpad mis tunduvad autorehvidele täna mägedena ja hulk ukerdamist.

„Pööra rattad välja! Täitsa välja! Teisele poole!“ Lauri ripub auto kabiini küljes nagu märg pesu, aga tekitab pesust erinevalt korralikku helitausta. Pärt möllab rooliga ja paat, mis iga liigutud meetriga uusi fännklubi liikmeid silmadega enese külge kleebib, nihkub januselt vee suunas.

Nagu Lennusadama rahval kombeks, ongi kõik oma toimetused sinnapika jätnud ning kaidelt ja sildadelt sündmuskohale kokku sibanud. Sest nii lolli inimest pole veel ilma sündinud, kes teisi õpetada ei mõistaks. Ja vahel tuleb lihtsalt uudishimust õigel hetkel kohale saabuda, sest mine tea, mis juhtub. Aga seekord juhtub, et mitte midagi ei juhtu. Keegi ei kuku pidulikult ja ettekavatsetult vette, nagu juhtus näitleja Tarmo Männardiga Gerni allveelaeva taltsutamisel sadama esimesel sünnipäeval ning ka Rootsi laevuke ise jääb pärast veeskamist pinnale erinevalt Leedu päritolu allveeristlejast, mis hirmsasti korraliku suurt mulksu teha ihkas.

Must suitsupilv, mürin ja kohin

Lauri pikad jalad on taas punasel tekil. Seekord ilma ketsideta ja ka ilma sandaalideta. Meresõit võib alata ja selle laeva peal kalossides ei talluta. Kui valge tallaga purjekingi pole, tuleb läikivale pardale ronida paljajalu. Aga alles hiljem selgub, et seekordne varbajälgede jätmine teeb kohati valgeks võõbatud teki päris kirjuks. Mitte et kellelgi jalad pesemata oleks. Nad lihtsalt määrduvad.

Enne veel, kui kraana tropid lahti antakse, keerab Lauri võtit. Diisel turtsatab käima ja hakkab asjalikult podisema. Nüüd võib kindel olla, et artefakt on juhitav ega pääse omapäi hulkuma. Lauri vajutab gaasihooba, mille küljes tunneb tema käsi end kõige kodusemalt. Võiks arvata, et kui see kehaosana omane ese tema küljest eraldada, järgneb vali kisa ja töinamine. Seda me täna siiski ei tee, sest action suurte poiste lõbustuspargis alles algab.

Igatahes potsatavad ujuvsillalt paari minutiga paati enam-vähem kõik tõstjad ja kaasaelajad. Urmas viimaste seas, kaenla all priske pudel vahuveini. Tundub et minu 23 päeva tagune suuline kodaniku avaldus ülekohtuselt unustatud liikude kohta on muuseumi kontoris nõuetekohaselt registreeritud ja arvesse võetud.

Ja kuna kauni lakiläike vastu pudelit ristimistseremooniaks katki lüüa ei sünni, leitakse olevat käepärasem külm rüübe asjaosaliste vahel ilma pikemalt pühitsemata ja pokaalide pärast muretsemata ringi lasta. Urmase lühidast ajalookokkuvõttest saame teada, et laevukese algne nimi Carry jääb alles, sest mis muuseum see ikka artefakti nime muutma hakkab.

(Säilitamise peamine probleem seisnebki selles, kuidas säilitada võimalikult täielikult kogu artefakti infostruktuuri. Ese iseeneses, üksinda ei ütle peaaegu mitte midagi inimese ja tema kultuuri kohta. Alati tuleb püüda säilitada võimalikult palju infot artefaktide funktsioonide ja konteksti kohta. ) *

Tiit sehkendab vendritega, mida kulub kauni paadi kaiserva eest kaitsmiseks omajagu, sorime otsad lahti ja Lauri ümmargustest öökullisilmadest võib nagu näidikutelt lugeda mootori pöördeid. Ta tunnetab masinat läbi kangi hoidva käe, vajutab aeglaselt ja surub kangi alla. Süsimust suitsupahvak ahtri taga annab asjaosalistele lootust, et küllap tänagi miskit juhtub. Aga ei. Tavapärane mootorimürin ja veekohin annavad teada kiirest liikumisest.

Mitmeaastase seismise tagajärjel kogunenud nõgi põleb väljalasketorus ja ahtri taga kobrutav vesi matab suitsusaba kiirelt vette. Pisuhännana kihutab paat üle vee, aga glisseerima ta ei hakka. Lubatud kaheksa inimest pardal, ei tõuse paat veest kõrgele üles, millest järeldame, et ega ta selleks ehitatud polegi. Liiga madalale vajunud ahtri vastu aitab Urmase, kui ilmeksimatult kõige kogukama meeskonnaliikme paigutamine vöörikajutisse. Tõele au andes tuleb tunnistada, et ahtrist vööri poole tuli nihkuda teistelgi korrapäraselt toitunud madrustel.

Vikerkaar, luiged ja rahvakunstnik

Viimaks, kui kõigil teistel proovitud, tahab ka härra direktor palavaks läinud kajutist välja ning rooli keerata. Ilmse kadedusega annab Lauri rooli käest, kuigi selge on see, et kui Urmast pole kuigi sagedasti teiste muuseumi veesõidukite roolis nähtud, siis vaevalt ta ka tulevikus Lauri leiba käest võtma kipub.

Nii me üle vee liugleme, päike hakkab juba looja sättima ning uue paadi tervitamiseks on keegi Paljassaare kohale kauni ja dekoratiivse vikerkaare riputanud. „See on paadi jaoks hea märk,“ teab leitnant Tiit, mereväeohvitser reservis. Järgmise hea märgina laseb keegi üle meie kaatri lennata kaheksaliikmelisel luikede kollektiivil. Madalalt ja tuulemühinaga tiibade all, nagu NATO hävitajad paraadil. Ja tagasi ka.

Järgmine atraktsioon, mis Tallinna lahele meie tervitamiseks üles on seatud, on täies elusuuruses Marko Matvere. Rahva poolt palavalt armastatud laulik lehvitab meile hasartselt möödasõitva jahi tekilt ja karjudes vahetatakse mereröövlilaeva stiilis Michelle meeskonnaga esimesi muljeid. Tundub, et vana hea Michelle, Marko poolt enne ümbermaailmareisi maha müüdud jaht, on eelmisel omanikul ikka veel südames. Kui Lauri käigukangi taas põhja vajutab, jääb kaamera teleobjektiivi kaadrisse Marko, pöial püsti ja suu kõrvuni.

Lauri piinab taas kaatri käigukange, lülitab raginal tagasikäiku ja tema monoloogist, mis areneb aeg-ajalt dialoogiks Tiidu või Urmasega, võib aru saada, et pikki töötunde, hellust ja soojust koos õige määrdega kulub selle masina ideaalseks kordasaamiseks lähiajal küll ja veel. Aga Lauri oskab masinate keelt ja nad kuulavad teda.

Ametisõiduk ootab

Ja jällegi kipub õhtu enne otsa saama, kui kõik huvilised sõita saavad. Äsja sadamasse saabunud vanaaegse purjelaeva Kajsamoor meeskond jõuab oma ametliku tervituskäiguga kümmekond aastat nooremale alusele siiski õigel ajal ja nii tuleb masinale taas hääled sisse panna.

Et õhtu lõplikult täie ette läheks, käime korra ka naabrite juures laiamas. On ju Lennusadama suue kõrvu Noblessneri jahisadama omaga ja kus sa muidu saad rahulikult õhtul teki alla pugeda, kui naabrite ees uue kaunitariga kekkamas ei käi.  Seegi ring kadestavate pilkude all tehtud, on nina viimaks oma sadama poole, taustaks taamal mere sisse keevitusega auku kärsatav päike.

Ilmselt ei lähe enam kaua, kuni Urmas selgitab välja, milline on artefakti sünnikoht, mis on tema seerianumber ja ehitaja nimi, kes on olnud tema omanikud ja kui keerukas tema elutee. Küllap jõuab siis ka uudist kirjutada. Vähemasti enne talve saabumist, sest kust ma võtan loo juurde lumise kaatri pilte.

Ja siis on Tiidul ja Lauril vaja veel otsustada, kelle ametisõidukiks see paat saab. Meremuuseumi keeles tähendab see piiramatut tegutsemisvabadust sihiga kasida, hoida, lakkida, remontida artefakti kasvõi elu hinnaga. Esialgu vabatahtlikke ei registreerunud.

(Säilitamine ei ole artefakti informatsioonilise struktuuri seisukohalt passiivne tegevus. Juba artefakti sattumine teabeasutusse, kas siis raamatukokku, arhiivi või muuseumisse, muudab tema funktsionaalset ja kontekstuaalset informatsiooni.)*

*Kasutataud on katkendeid Kurmo Konsa tööst „Artefakt teabeasutuses“. Tartu Kõrgem Kunstikool, 2012