Eelmisel kevadel Keskerakonnast lahkunud Ain Seppik on nüüd reformierakondlane. Selleks sammuks sundis endist siseministrit eelkõige soov Eesti elus kaasa rääkida, sest tema arvates seda omapäi teha ei saa.
Seppik – sotsiaal-, mitte paduliberaal
28. juuni 2013, 00:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reformierakonda tõi teid vimm, hirm Edgar Savisaare vastu või ei jagunud teil enam MTÜsse Vabad Demokraadid usku?
Mul ei ole Savisaare vastu mingit vimma või hirmu. Alternatiive poliitikas olemiseks väga pole. Kui poliitikat teha, siis peab olema suurem seltskond selja taga ja demokraatidega ei arutanud me kunagi parteiks muutumist. Suurt poliitikat MTÜd ei tee. Kodanikuühiskond ehk kolmas sektor on väga tähtis, aga ka parteid moodustavad kodanikuühiskonna. Kirutakse, et parteide aeg on läbi, aga milline aeg siis ees on? Ikka erakondade aeg, kui tahame demokraatia teel jätkata. Kuigi maailma ajalukku vaadates on huvitaval kombel isegi diktaatorid oma parteid hoidnud. Ikka selleks, et üksi on raske valitseda.
Olete varem ka Reformierakonna juhti Andrus Ansipit diktaatoriks nimetanud.
Temas on tugeva juhi jooni kindlasti. Nii nagu ka Edgar Savisaares, aga nad kumbki pole diktaatorid selles võikaimas mõttes. Neis on tugeva, autoritaarse juhi omadusi. Selles mõttes ei satu ma sugugi tundmatusse keskkonda.
Neid teie varasemaid väljaütlemisi Reformierakonna suunas on aastatega kogunenud palju: nad soovivad diktatuuri, Ansip on oht suveräänsusele, võrdlus Ansipi ja Vladimir Putini vahel, Andrus Ansipi poliitika viib Eesti rahva väljasuremiseni. Mis asi see poliitikas on?
Opositsiooni ja koalitsiooni vastandamisel esitatakse võimalikult vängeid värve. Meie jaoks on näiteks Putinist loodud ainult hirmuäratav kuju. Tegelikult on Putin tugev juht ja kindlasti suutnud Venemaad muuta. Juhina on ühiseid jooni nii Savisaares, Ansipis kui ka näiteks Jaak Aaviksoos.
Pealegi inimesed muutuvad. Mina olen ka muutunud. Isegi see Venemaa, kes 2007. aastal meie suunas tuld ja tõrva sülgas, on nüüd muutunud ja otsib Eestiga kontakti. Patriarh käis siin, Ansip rääkis temaga vene keeles, Urmas Paet võttis ta vastu, andis õhtusöögi – need on märgid, et olukorrad muutuvad, ja kõige olulisemad on riigi elulised huvid. Kirik on Venemaal kahtlemata väga mõjuvõimas ja Ansip tegi õigesti, et patriarhiga kohtus. Minu vene keelt rääkivate tuttavate seas on see väga hästi vastu võetud. Tasapisi, aga suhted paranevad, kuigi erilisi illusioone ei maksa teha.