Põhiliselt häirib sõdurite tervist sport

Evelyn Kaldoja
, Camp Bastion-Tallinn
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti kontingendi arst major Indrek Olveti.
Eesti kontingendi arst major Indrek Olveti. Foto: Evelyn Kaldoja

«Spordivigastused ja eks ikka juhtub, et kui inimene väljast konditsioneeritud ruumi läheb, tulevad nohu-köha, sellised kergemad asjad. Õnneks nüüd lahinguvigastusi ei ole,» iseloomustab Eesti kontingendi arst major Indrek Olveti sõdurite tüüpilisi tervisemuresid.

Olveti jaoks on see teine kord Afganistanis. Esimest korda teenis ta Helmandis kontingendi arstina aastatel 2008–2009, pärast esimest residentuuriaastat erakorralise meditsiini alal. Sarnaselt toonase kompaniiga baseerus ka Olveti siis mitte Camp Bastionis, vaid Helmandi provintsi pealinna Lashkar Gah’ baasis. Ta tunnistab, et tollane töö oli päris huvitav – seal andis ta koos briti meedikutega esmatasandi abi ka lahinguväljal viga saanud afgaanidele.

«Sinna toodi kohalikke patsiente, kelle vigastused ei olnud nii hullud, et neid pidanuks Camp Bastioni välihaiglasse viima. Nad võeti kopteritelt maha, meie stabiliseerisime neid ja suunasime edasi Bosti haiglasse (Helmandi provintsi peahospidali – toim),» räägib Olveti.

Nüüdseks on residentuur lõpetatud ning Eestis on Olveti Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste arst-lektor ja ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini arst.

«Erakorralise meditsiini arstina siin olemine on kahe otsaga asi,» tunnistab ta. «Kompaniiga õnneks on pigem perearstitöö. Aga kui keegi saab näiteks haavata, siis on kontingendi arsti ülesandeks olla sidearst välihaiglas.»

Sidearst välihaiglas tähendab, et Olveti peaks sammud seadma Eesti üksuse peakorterist sisuliselt üle õue asuvasse baasi keskhaiglasse, koguma seal andmeid vigastuste iseloomu kohta ja selle infomüra tekitamata Eestisse saatma. «Siis tuleb tegelikult väga palju kasuks ikkagi erakorralise meditsiini taust,» leiab ta.

Haiglat juhivad britid, kellel on pisut teistsugune süsteem kui eestlastel. «Nemad saadavad suhteliselt kergelt inimesi tagasi Inglismaale,» kirjeldab Olveti. «Kui näiteks on mingi vigastus, mis tähendaks kaks nädalat rahu ja ravi ning inimene oleks tagasi rivis, siis nende armee on suurem, neil on tunduvalt lihtsam inimesi asendada.»

Sestap tuleb brittidele teinekord ka selgitada, et Eesti oma inimest kohe koju ei saada. «Meil on kompaniis tunduvalt keerulisem inimesi asendada. Meie eesmärk on võimalusel üritada inimene siin korda teha,» sõnab ta. «Kui see ei ole võimalik, siis ta loomulikult läheb tagasi Eestisse.»

Kui Olvetilt küsida, mis veel võiks võrreldes 2008.–2009. aastaga erineda, pakub ta, et võib-olla operatsiooni intensiivsus. «Eelmine kord oldi nädala kaupa väljas, olid nädalased lahingoperatsioonid. Praegu käiakse suhteliselt lühikeste sutsakatena väljas,» räägib ta. «Kui ringi vaadata, on igalt poolt näha, et vägesid viiakse välja. Sa tunnetad selle ära. Eks taktikalised asjad ka – kui kuulata lahingute kokkuvõtet, on praegune hoopis teine kui see, mida tehti toona.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles