Määritsa tragöödia saab selgemaks

Sõjahaudade uurija Arnold Unt peab Hindriku talu kaevamisi erakordseks, kuna 20. sajandi otsest sündmuspaika pole sel kombel uuritud.

FOTO: Tuuli Koch

Kunagi varem pole 20. sajandi sündmuspaika sel moel uuritud ja lahti kaevatud kui praegu Võrumaal, metsavendade lahingukohas.

1946. aasta külm, hiline kevad. Võrumaal oli juba paar nädalat pinev olnud. 13. märtsil võtsid metsavennad Osula keskuse oma valdusesse ja hoidsid seda terve päeva enda käes. Midagi sarnast polnud Eestis enne juhtunud, sündmus kajas Moskvani, rünnakut arutas bürool EK(b)P keskkomitee ning 28. märtsil nõuti Võru maakonna NKGB ja NKVD osakondadelt bandiitidele kahe kuuga lõpu tegemist.

Hindriku talus valmistuti vastupanuks, kuna pärast EK(b)P keskkomitee käsku hakati inimesi arreteerima ja teati, et nendenigi jõudmine on vaid aja küsimus. Talus viibis sel hetkel kuus metsavenda, nende hulgas Osulale tehtud rünnaku juhid. Vaevalt et talus neil päevil üldse rahuliku unega öid oli, kuid 1. aprilli varahommikul kell kuus oli kogu maja ärkvel, kuna NKVD-lased hiilisid talu juurde ja piirasid selle sisse. Kuigi talu nimi on Hindriku, teatakse seda Määritsa lahinguna talu peremehe Erich Määritsa, Eesti Vabariigi sõjaväe kapteni järgi, kes viibis tollal Saksamaal paguluses.

See oli üks kangelaslikumaid metsavendade võitlusi, kus 120 sõjaväelast ja 15 hävituspataljonlast astusid üheksa inimese vastu. Metsavennad avasid talust piirajate pihta kuulipilduja- ja automaaditule, üks sõjaväelastest sai surma ja teine surmavalt haavata. Seejärel tõmbusid sõjaväelased Hindriku talust kaugemale ja avasid talu pihta ägeda tule kahest raskekuulipildujast, seitsmest kergekuulipildujast ja teistest relvadest. Ümbruskonna elanike jutu järgi toodi lahingu käigus sõjaväelasi juurde ning lõpuks oli mehi mõningatel hinnangutel ligi kolmsada.

Tagasi üles