Raul Valgiste: valimistel võitsid kõik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Analüüsides lõppenud valimisi, võiks üldistatult öelda, et valimistel võitsid kõik. See väide võib esmapilgul tunduda küll kummaline, kuid loodan, et suudan teid veenda.
Kõigepealt oli võitjaks Eesti rahvas. Eelmiste Euroopa Parlamendi valimiste ajal oli eestlaste 27-protsendilise osalusega valimisaktiivsus võrreldes teiste Euroopa rahvastega pingerea tagantpoolt vaadates kolmas. Lõppenud valimised tõid meid 43,2 protsendiga Euroopa keskmiste hulka. Valimistel osalemise aktiivsus näitab kodanike tahet kaasa rääkida riigiasjade ajamisel ning on seeläbi otsekui ühiskonna kodanikutervise indikaatoriks. Muidugi ei saa me pisut enam kui neljakümnest osalusprotsendist veel eufooriasse sattuda, kuid teatavat edusammu võrreldes varasemaga peaks märkama ka kõige paadunum pessimist. Kõrgem valimisaktiivsus annab samas märku ka sellest, et seni passiivsem osa ühiskonnast on ärkamas. Kas tegemist on protesti väljendamisega millegi või kellegi vastu, pole sealjuures isegi oluline. Ühiskonnale tervikuna on parem, kui protestimeelt väljendatakse pigem valimiskasti juures kui tänaval märatsedes.
Teiseks võitjaks oli kindlasti Indrek Tarand. Ootuspäraselt kogus ta palju hääli, kuid sedavõrd suur toetus vaatamata kõrgele enesehinnangule üllatas tõenäoliselt teda ennastki. Saada Eesti suurima erakonnaga peaaegu samapalju hääli on väga hea tulemus. Arvestades eriti asjaoluga, et selle erakonna nimekirjas võistles temaga koguni 12 kandidaati. Eelmistel europarlamendi valimistel oli suurimaks häältemagnetiks Toomas Hendrik Ilves 76 120 häälega, kes aitas selle panusega valituks saada ka kahel erakonnakaaslasel, 5263 häält saanud Marianne Mikkol ning vaid 1012 häält saanud Ivari Padaril. Kui mõelda, mida oleks sellel aastal Indrek Tarand võinud oma enam kui 100 000 häälega veel korda saata! Samas oleks ta tõenäoliselt mõne erakonna nimekirjas kandideerinuna ilma jäänud suletud nimekirjade ja erakondade vastu antud protestihäältest. Igal juhul andis Tarandi võit tugeva signaali erakondadele, mõtlemaks valijate häältega manipuleerimise üle niinimetatud peibutuspartide poolt ja üksteiste pihta märkiloopimise osas. Arvestades asjaoluga, et sügisel toimuvatel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel on lubatud lisaks erakondade nimekirjadele ka valimisliitude poolt kandidaatide ülesseadmine ning üldjuhul on valitud pigem inimesi kui erakondasid, ei saa ükski erakond tänase päeva seisuga sügisel oma valimisvõidus kindel olla.
Võttes arvesse tänase valitsuskoalitsiooni erakondade keerulist olukorda ning ebapopulaarsetest otsustest tingitud toetajaskonna arvu võimalikku langust, võib siiski ka neid võitjateks lugeda. Reformierakond ja Isamaaliit said eelmistel valimistel mõlemad ühe parlamendiliikme koha, mis õnnestus neil sedapuhku ka säilitada. Reformierakonna toetajate osakaal võrreldes varasemaga isegi tõusis, nimelt 12,2 protsendilt 15,3 protsendile. Keskerakonna poolt valimisloosungina hõigatud arvamuse avaldamine ehk siis koha kättenäitamine Ansipile päädis seeläbi pigem valijate poolt toetusavalduse väljendusega. Isamaaliit ja Res Publica seadsid eelmistel valimistel üles küll eraldi nimekirjad ning nende toetus oli vastavalt 10,5 ja 6,7 protsenti, mis lõppenud valimiste ühise erakonnana teenitud 12,2 protsendiga võrreldes tähendab mõningast langust. Kuid väljateenitud koht on koht ja ülejäänu juba puhas matemaatika. Tõenäoliselt on Isamaa ja Res Publica Liidu valijaskond võrreldes teiste erakondadega sellest hoolimata üks lojaalsemaid.
Sotsiaaldemokraadid said tõsise ehmatuse osaliseks. Ja seda kõike televisiooni otse-eetris. Mõelda vaid, kui eelmiste valimiste triumf asendub totaalse läbikukkumisega. Kolme senise mandaadi asemele mitte ühtegi uut. Seda võiks kõigeks muuks kui võiduks nimetada. Sellest hoolimata olid ka nemad võitjad. Milline kergendusrõõm, kuuldes sellest, et hääletusnumbrite täpsustamisel on nad siiski ühe koha Keskerakonnalt napsanud. Valitsuskriisist räsituna nad ühest kohast enamat ju ei lootnudki. Kui, siis vaid kõige roosamates unenägudes. Sotsiaaldemokraatide rõõmu võib rikkuda vaid üks pisiasi. Kuni hääletustulemuste lõpliku kinnitamiseni ei saa nad olla kindlad võidetud mandaadis.
Keskerakond võitis samuti, vähemalt numbrite arvestuses. Kõige rohkem kogusid nad hääli ja kõige rohkem said nad mandaate. Kindlasti valmistas pisut pettumust kolme mandaadi asemel kahe saamine, kuid numbrid on need, mille najal saab veel kuni sügiseni liugu lasta. Tõlgendada saab neid aga mitut moodi. Neile avaldas ju toetust üle 100 000 valija ehk 26 protsenti valimistel osalenute üldarvust. Võrreldes eelmiste valimiste 17,5-protsendilise toetuse ja 40 703 häälega, on see märkimisväärne tõus. Keskerakond panustas teistega võrreldes ka rohkem valimisaktiivsuse tõstmisele. Kogu nende laiaulatuslik kampaania oli üles ehitatud rahva protestimeelsuse suurendamiseks ning samaaegselt passiivsete kodanike aktiveerimiseks. Hääletustelgid ja valijate tasuta transport oli vaid üheks vahendiks selle eesmärgi saavutamisel. Tõenäoliselt kujunes Keskerakonna kampaania ka üheks kulukamaks võrreldes teistega. Lohutuseks neile võib aga tõdeda, et õnneks ei pidanud nad kogu kampaaniat oma erakonna rahakotist kinni maksma.
Mida arvata aga teistest? Paraku oli saadikumandaate vaid kuus ning kõigile nimekirjadele ja üksikkandidaatidele poleks sellest hulgast nii või teisti jagunud. Vaevalt, et Rahvaliit, Roheliste Erakond, Libertas ning teised oma valimisvõidule tõsise panuse oleks teinudki. Pigem loodeti protestihäältele, mille paraku korjas suures osas Indrek Tarand. Seeläbi, mida pole olnud, seda ei saa ka kaotada. Osalemisrõõmu aga jätkus kindlasti ka neile.