Ardo Hansson: uue kasvu otsinguil

Ardo Hansson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ardo Hansson
Ardo Hansson Foto: SCANPIX

Eesti Panga president ja Euroopa Keskpanga nõukogu liige Ardo Hansson leiab, et eelseisvate aastate Eesti majandusarengu võti on inimeste ettevõtlikkuse, teadmiste ja oskuste arendamine, kuna Eestil tuleb lähiajaloos esimest korda kahaneva tööpuuduse ajal toime tulla töötajate väiksema arvuga.

Juuni keskel avaldatud Eesti Panga majandusprognoosi puhul sai suurimat tähelepanu Eesti majanduskasvu tänavuaastane aeglustumine. Kuigi kasv kiireneb juba järgmisel aastal, on õhus siiski küsimus, kas Eesti majandusel on jätkuvalt jõudu Euroopa rikkamatele riikidele järele astuda?

On ilmne, et eelseisev kasv tuleb mõõdukam kui Lehman Brothersi kokkuvarisemisele eelnenud ajajärgul. Selle põhjuseks ei ole kriisi väsitav mõju, pigem vastupidi – Eesti majandus on saanud õppetunni ning varasemaga võrreldes märgatavalt korrastunud.

Kasvu aeglustumine on seotud tõsiasjaga, et alates üheksakümnendate aastate keskpaigast on Eesti sissetuleku tase inimese kohta ostujõudu arvesse võttes Euroopa Liidu keskmise suhtes tõusnud peaaegu kaks korda ning ühes sellega on vähenenud ka majandusele jõukohane kasvukiirus. Eesti majanduse edasise arengu tempo sõltub paljudest asjaoludest, mille seas on olulised tööjõu olemasolu, töötajate kvalifikatsioon ning see, mida ja kuidas toodetakse.

Viimasel ajal on maailmamajanduse, sealhulgas Euroopa Liidu liikmesriikide puhul palju räägitud nn uuest normaalsusest ehk kriisijärgsel perioodil oodatavast majanduskasvust. Eelnev kriisikogemus ning aastate jooksul paljudes Eestit ümbritsevates riikides kuhjunud majandusprobleemid on jätnud pitseri nende riikide edasisele arengule.

See jääb kasvuväljavaadet mingil määral mõjutama ka planeeritud struktuurireformide eduka täideviimise korral, sest tasakaalustamatuste likvideerimine on aeganõudev protsess. Tihedate sidemete tõttu on piiri taga toimuval mõju ka Eesti majanduse käekäigule. Teisalt ei saa selles osas alahinnata sisemaiste tegurite tähtsust.

Üldistatult määravad majanduskasvu kiiruse tootmiseks vajalike ressursside juurdekasv ning nende kasutamise tõhusus. Tüüpiliselt eristatakse kolme tootmiseks vajaminevat ressursiliiki – tootmiskapital, tööjõud ja veel miski, mida majandusteadlased nimetavad kogutootlikkuseks.

Viimast võib käsitleda ka kui tööjõu oskust luua tarbijate jaoks järjest atraktiivsemaid ja kallimaid tooteid, mille lisandväärtus ja tootmiselt teenitud tulu on suurem. Kogutootlikkus on tihedalt läbi põimunud tootmiskapitali juurdekasvuga, s.o hoonete ja rajatiste, uute moodsate masinate ja seadmete töösse rakendamisega. Kuigi Eestis on taasiseseisvumise ajast alates investeeritud märksa suurem osa SKPst kui enamikus Euroopa Liidu riikides, on majanduse kapitalimahukamaks muutmise osas veel pikk tee käia. Näiteks naaberriigis Soomes on ühe töötaja kasutuses enam kui kolm korda rohkem tootmiskapitali kui Eestis. Selle tõttu on keskmine töötaja Soomes ligikaudu kolm korda tootlikum kui Eestis ning sel põhjusel on ka erinevus sissetulekute tasemes samas suurusjärgus.

Sageli on küsitud, kas Eestist Soome suunduv bussijuht muutub seal ühtäkki tootlikumaks, et üle lahe mitu korda suuremat palka teenib. Ometi on tal juhtida samaväärne buss ja ta teeb tööd sama hästi kui Eestiski.

Vastus sellele küsimusele on ei, vahe tuleneb majanduse struktuurist. Ekspordisektor veab oma tootlikkuse ja sissetulekutasemega kogu ülejäänud majandust sarnaselt ühendatud anumate printsiibiga, st välismaisele konkurentsile avatud ning üldjuhul tootlikumas majanduse segmendis teenitud tulu ja sissetulekutase kandub üle ka suletud sektorisse, nii nagu seda on näitena esitatud riigisisene transport või mõni muu teenindusvaldkonna tegevusala.

Seega on ka Eestis edasise kasvu kindlustamisel oluline, et esmajoones areneks välismaisele konkurentsile avatud sektor, ülejäänud osa majandusest tuleb sellega kaasa. Arengu tagab töötajate tootmiskapitaliga varustatuse järjepidev paranemine ning ühes sellega tehnoloogilise mahajäämuse likvideerimine arenenumate riikidega võrreldes.

Õnneks on lähiaastad investeeringute tegemiseks jätkuvalt soodsad – laenuintressid püsivad väga madalad ja olulisi ligipääsupiiranguid rahastamisele pole. Naaberriikide majandused on uue kasvutsükli alguses ning ka Eesti sisenõudlus aktiivsemaks muutumas, mistõttu on praegu hästi läbimõeldud projektide käimalükkamiseks hea aeg.

Hoiduma peaks aga liigoptimistlikele eeldustele tuginemast, sest madal laenuintresside tase on siiski seotud majanduse tsükliga ning pikemaajaliste investeeringute puhul on oluline arvestada intressimäärade tõusmise võimalusega.

Veel üsna hiljuti, kriisi süvenemise ajal nimetasime tööturuga seotud peamisteks probleemideks kiiresti kasvanud töötust ja hõivatud inimeste alarakendust. Suur osa tööjõuressursist oli kasutamata, kuid jõude seisva reservi olemasolu võimaldas kriisijärgselt tööhõivet või töötunde suurendades saavutada kiiret majanduskasvu. Tööpuuduse määr on viimastel aastatel kiirelt vähenenud ning juba mõnda aega on see Euroopa Liidu keskmisest madalamal.

Samas on hõive kasv viimase kahe aasta jooksul märgatavalt aeglustunud. Järjest enam hakkab mõju avaldama ebasoodne demograafiline suundumus, nii loomuliku iibe kui ka väljarände tulemusena. Lähitulevikus peame arvestama, et vaatamata tööpuuduse vähenemisele jääb rakkes töökäsi riigis vähemaks.

Esialgsetele rahvaloenduse tulemustele toetudes võib juba praegu väita, et tegemist on süveneva trendiga. Ettevõtlussektori jaoks tähendab see olukorda, kus tootmise laiendamine saab toimuda pigem kapitalimahukuse tõstmise, mitte töötajate hulga suurendamise arvelt.

Tööealiste üldarvu vähenemist suutis eelnevatel aastatel märkimisväärselt tasakaalustada järjest aktiivsem tööjõus osalemine. Ka edaspidi on tööturul mitteaktiivsete inimeste parem ja paindlikum kaasamine väga oluline. Arvestada tuleb sedagi, et viidatud muutustega demograafias kaasneb igale töötajale suurem koormus sotsiaalkindlustussüsteemi ülalpidamisel.

Et koormust võimalikult väiksena hoida, peaks sotsiaal- ja maksupoliitika soodustama seda, et tööturule oleks kaasatud võimalikult suur osa elanikkonnast. Näiteks vanemahüvitise, töövõimetuspensioni või töötu abiraha maksmise kord ei tohiks demotiveerida töötamist.

Hüvitise või toetuse saajale peaks olema tasuv ka osalise ajaga töötamine, kui täiskoormusega töötamine pole mingil põhjusel võimalik. Selliselt saaks kaasata vanemaealist osa rahvastikust või muudel põhjustel mitteaktiivseid. Praegu töötab Eestis märksa väiksem osa hõivatutest osalise koormusega kui enamikus Euroopa Liidu riikides. Võib-olla peitub selle põhjus just erinevate hüvitiste maksmise skeemides ja sotsiaalmaksu alammääras? Vastuse otsimiseks saame kasutada ka teiste Euroopa Liidu riikide kogemusi.

Meid ümbritseva tehnoloogia areng on väga kiire. Järjest suurem osa lisandväärtusest luuakse teadmismahukas tootmisahela alguses, st disaini- ja tootearenduse etapis. Sama kehtib ka tootmisahela lõpu, turustamise ja teeninduse etapi kohta. Teisisõnu, majanduskasv sõltub paljuski sellest, milliseid tegevusi tehakse tootmis­ahela erinevates etappides.

Näiteks on tähtis asjaolu, et ühe iPodi kokkupanek loob Hiinale hinnanguliselt umbes nelja USA dollari eest lisandväärtust, samas kui toode ise maksab 299 dollarit. Selleks et kõrget lisandväärtust loovaid projekte Eestis teostada saaks, on vaja kvalifitseeritud tööjõudu.

Haridusnäitajate, näiteks kõrgharidusega inimeste osakaalu poolest ei jää Eesti ülejäänud Euroopa Liidu keskmisele sugugi alla. Samas peaks täiendus- ja ümberõpe olema mugav ning kättesaadav mitte ainult noortele. Kutseõppeasutused ja kõrgkoolid peaks tegema tihedat koostööd ettevõtetega, selleks et õppekavad oleksid ajakohased ja vastaksid tööturu vajadustele.

Eelseisvate aastate majandusarengu võtmeteguriks on inimene oma ettevõtlikkuse, teadmiste ja oskustega. Selleks et tööd otsivate inimeste väljavool Eestist ei süveneks, peavad siinsed võimalused pakkuma nende riikidega võrreldavat elukvaliteeti, kuhu peaasjalikult suundutakse.

Peale isamaa-armastuse ja emakeele ilu on majanduse jõuline areng ja sissetulekute kasvu väljavaade see, mis noori inimesi paelub ja oma elu Eestiga siduma innustab. Seega lasub vastutus eduka ja inimväärse ühiskonna arendamise ees meil kõigil, nii majanduskeskkonna kujundajatel, ettevõtjatel kui ka töötajatel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles