Igor Volke ja avanev maailm

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Rahvus- raamatukogu terrassil: selles majas on Igor Volke töötanud juba 2000. aastast. Ta märgib, et raamatukogu asub energeetiliselt väga huvitavas paigas. On ju siinsamas ka kapo, kirik ja asus kunagi pronkssõdur.

FOTO: Erakogu

Sellest, et maailmakorralduse uus ajastu on saabumas, räägiti kõikjal juba oma veerandsada aastat tagasi. Nõukogude Liit varises Eesti aktiivsel osalusel kokku ja kommunistidki tulid «kapist» välja, hakates erinevateks ideoloogilisteks liidriteks.

Avatud maa- ilma suunas: Igor Volke arvab, et kapseldumine pole tänapäeva trend. Ikka koridorist välja, valguse ja avatuse poole!

FOTO: Erakogu

«Aga see oli alles algus,» tähendab Igor Volke (63). «Käes on «kapist» absoluutse väljatulemise aeg, sest inimest põletab tema koorem. Koorem olla mina ise pole ju häbi, seda pärsib vaid ühiskond, mille arvates peab seda häbenema. Kui sul aga istub pidevalt häbiokas tuharas, on võimulolijail sind kerge juhtida. Tõeline vabanemine seisab alles ees ja avanemine on paratamatu!»

Jõgeval sündinud, tööstuse planeerijana kõrgkooli lõpetanud, ent siis pikka aega tuletõrjuja ja tuleohutuse nõustajana töötanud Igor Volke valis omal ajal päästetöötaja kutse peaasjalikult selleks, et jaguks aega tõelise huvialaga süvitsi minna. Huvi nähtamatu maailma ja ilmaelu valitsevate seoste vastu tekitas mehes 60ndate sulaaeg – seda saatnud esimesed kosmoselennud, rokkmuusika ja hipiliikumine. Mitte et Volke ise hipi oleks olnud, lillelise särgi ja valgete pükste kandmise eest võttis miilits ta kinni vaid korra.

Nüüd ütleb Volke, et muutuste aeg, milles elame, on fantastiline, ja ufondus, millega ta varem tuntust kogus, selle kõrval köki-möki. Nagu ka millenniumiga seotud või mullu detsembris laineid löönud maailmalõpu-ootus. Mees rõhutab, et maailm on lihtsalt intensiivsete muutuste protsessis ja pilt pole kaugeltki nii sünge ja trööstitu, kui võiks arvata. Asjakohase pikema loengu peab ta tuleval nädalal Metsanurme külakeskuses peetavatel «Avanemise suvepäevadel».

Ikkagi – seda, et uus ajastu saabub, räägitakse vähemalt 20 aastat!

Räägitaksegi, ja muutuste aega on astunud juba paar inimpõlve. Nüüd kasutame puutetundlikke mobiiltelefone, aga 20 aastat tagasi kõndisid edumeelsed soomlased Tallinnas suurte telefonikohvritega, diktofonid töötasid lindikassettidega ja keegi ei julgenud isegi spekuleerida vahenditest, mida kasutame täna. Kõik see näitab, mis võib vähem kui ühe inimpõlvega muutuda.

Tähelepanu tuleb pöörata nii tehnilistele muudatustele, mis muudavad meie elu arusaadavalt ja märgatavalt, kui ka sisule. Nii on toimunud seksrevolutsioon, sotsiaalsed muutused, sooliste, rassiliste, rahvuslike, usuliste eripärade aktsepteerimine. Ususõda islami ja kristluse vahel käib mõõdetult ja kontrolli all olevana, ehkki see on ühtpidi naftasõda, aga teistpidi tuhat aastat tagasi toimunud maailmavaatelise konflikti avaldus, kusjuures need kaks fundamentalismi mõranevad, ja see ongi kihvt. Suured kookonid on avanemas või avanenud, ja erinevus rikastab. Kui vanasti oli eesmärk iga hinna eest klammerduda mõne suurvoolu külge, siis praegu – mida erilisem oled, seda kihvtim on.

Eestis seda minu meelest küll väga kihvtiks ei peeta?

Oleme vaid ühtpidi konservatiivsed, sest väikese toa saastamine, väikese kogukonna rikkumine on palju riskantsem kui suure. Ühtpidi meid võim küll juhib, aga teistpidi ei juhi keegi. Meid kujundavad välismaailma tendentsid ja trendid, eriti internet. Seepärast on raske aru saada, millised voolud meis elavad. Rahvuskehandi sees ongi jooned, mis meid konservatiivsetena hoiavad, aga pealisehitus on igale poole avatud.

Võtame või Skype’i, internetiseerumise või Facebooki mahuka kasutamise. Soomlased sama moodi – ühtpidi on nad taga­metsade mehed, kirvesmehed, aga teistpidi IT-edukamaid riike maailmas. Vastupidises olukorras läheks kas põhi alt või katus sõitma.

Minu meelest on Eestis toimuvad protsessid täiesti avangardsed ja maailma tipus. Võtame või Stanfordi ülikooli poliitikateaduste professori James Fishkini, kes tuli Eestisse ja leidis, et siin ongi avatud «-kondade» (eri kogukondade, seltskondade – toim) kaudu rahvademokraatia realiseerunud. Tema alles õpetab, et ühiskonnad peaksid niimoodi arenema!

See pole pelgalt kompliment?

Ei ole, ei ole, ei ole! See on kogenud poliitiku ja diplomaadi tehnika, aga tal on võimalik ka väita, et kui ei ole, siis ei ole. Venemaal ütleks ta komplimendina, et vaat kui ilusti te naftat ja maagaasi müüte.

Meil on kaks võimast ressurssi – vananev ühiskond ja noorte avatus väljapoole. Peaksime suutma noori ja vanu üksteist rikastama panna. Teisalt on meil kirjeldamatult tugev rahvuslik potentsiaal, kuid slaavi genofond ja semantiline rikkus on samas täiesti kasutamata – nad keedavad suppi oma potis. Kui need kaks – eesti ja vene – lõimida, siis see tõmbaks pöörded üles. Ma kujutan ette, miks ka idanaaber sellest väga huvitatud pole, sest kui Eesti tikuga panna Vene taht põlema, tõmbab see sellise uue dünaamika üles, mida hakkab ka Vene pool kopeerima. Venelased on ju väga kerged uuega kaasa minema. Kui uus põlvkond seda ära suudaks kasutada, siis söövad meie käest kõik.

Eestil on tohutult kompaktne territoorium, struktuurid jälgitavad, läbinähtavad. Kuulume Euroopa Liitu, meil on üks seadus-, kultuuri- ja majandusruum, ja ma küsin, kas riigikogu kui seaduste looja järele on vajadust nagu 20 aastat tagasi. Loomulikult ei ole. Kingsepp teeb kingi, aga kui turg on kingi täis, siis kingsepa töökohtade arv kahaneb. Ja kui seadused on olemas, kas on siis 101 seaduseloojat vaja? Või siis – kas presidenti on vaja? Kui tahame, et meid esindab üks kikilipsuga vahva vend ja kord aastas saab teleka ees pulli, siis miks mitte, aga peame aru andma, et muid olulisi rolle tal pole. Ja kui on muu, siis anname talle rolli, nagu britid on andnud kuningannale!

Need, kes muutuste ja avanemisega kaasa ei lähe, on just võimulolijad?

Võim on konservatiivne, ja sealne põhinõue on hoida võimu. Kui hoiad kahe käega toolist kinni, on ju raske rahvale ühe käega kõnet pidada. See on klassikaline dialektiline konflikt – olla võimul, hoida stagnatsiooniliselt kinni oma postulaatidest ja ühe käega juhtida.

Ülemaailmselt on vasak- ja parempoolsuse piirid hägustunud. Inimesed on nagu uue aja inimesed.

Mida see tähendab?

Nad on vaimsemad, informeeritumad. Neid on järjest raskem ära võluda. Uutel poliitikutel, kui nad tulevad, peab olema uus sõnum, sest muidu hääletatakse ja valitakse kellegi vastu. Kui on valge, siis peaasi, et mitte valge, kui mustanahaline, siis peaasi, et mitte mustanahaline.

Ja meil: peaasi, et mitte Ansip või Savisaar?

Eks ole! Millal me sellest ringist välja pääseme? Siis, kui nad ükskord ära kaovad. Nad kaovad kas bioloogiliselt või poliitiliselt. Sest iga vanamees jääb ju vanaks. Järelikult tuleb rõhuda noortele, kes valiksid endale noored juhid. Vastavatel vanuserühmadel võiksid olla vastavad liidrid – naistele naisliidrid, geidele geiliidrid, loomasõpradele loomakaitsjad … Siis pole see enam poliitiline tulistamine rabapüssiga, vaid konkreetsete objektide ja adressaatidega.

Kui peaksin vastama noorte küsimusele, kuidas teie teeksite, siis vastaksin, et ma teeksin niiviisi. Tahaksin maksta raha juhtidele, kes juhivad ja töötavad, mitte et võite rääkida mida tahes, küll ma juhin teid.

Kuidas see inimese avanemine käib?

Inimestes on juba muutused toimunud ja planeet on muutunud ühiskoduks, kus kõik on jälgitavad. Kui varem vaatasid korstnast tõusva suitsu järgi, kas naaber ikka elab veel, siis nüüd on kaamerapilt teiselt poolt maakera sul kodus. Maailm ja inimene on hakanud vastastikku avanema, samuti inimene inimesele. Ma tahaks näha, kuidas Facebooki põlvkonda üksteise vastu sõtta saab ajada.

Kui enne sai ässitada rahvast ühise vaenlase kapitalisti vastu, oli Esimene maailmasõda ikkagi rahvuste sõda. Praegu on rahvusliku vahe tegemine häbiasi, ja see on igati progressiivne. Facebook on aga uus tehniline võrgustik, mille sees suhtlevad kõik vaatamata vanusele, soole, nahavärvile või orientatsioonile. Jess! See on märk inimese avanemisest inimesele.

George Soros kirjutab avatud ühiskonnast. Ja avatud ühiskond on ei miski muu kui avatusele orienteeritud, kuid olemuselt märksa vabam ja õiglasem ühiskond, mille ehitamine kapitalipõhiste ringkondade poolt on juba käimas.

Praegu istuvad inimesed arvuti taga ja tahavad saada kellegi sõbraks – see on kvalitatiivselt uus tasand.

See on ju tihti väga pealiskaudne «sõprus»?

Jah, aga see on märgiline, sest Vargamäe Indrek tahtis kuulsaks ja tähtsaks saada, Vargamäel ei tahtnud keegi Pearu lapsi endale sõbraks saada.

Traditsionaalse ja Facebooki põlvkonna vahel on kombinatsioon, ja see on hea. Kui oleks tulevikus võimalik sõbrakutse läbi Eesti kosmoseaparaatide maailmaruumi saata, siis kindlasti teeksime seda. Ainult et kuhu, kas Alfa Kentaurile või vallatule tähele Mira, mis asub Neitsi tähtkuju delikaatses kohas?

Praktiline kasusaamise eesmärk on asendumas informaatikaga. Kui varem oli asjade ja aine nälg, siis praeguseks trendiks on saada rohkem teada. Elada elustiiliga, et sul oleks palju infot.

Mida paremaks lääne inimese elujärg muutub, seda rohkem hakkab elukvaliteet sisaldama ka meelelahutust. Nagu näitab statistika: vabal ajal tekitatud traumade arv kasvab ja tööõnnetuste arv väheneb. Objektiivne vaatlus näitab, et tegelikult on elu vahvamaks läinud.

Jah, samas võib tekkida – millele sa küsimusega viitasid – uus asotsiaalsus. Palju sõpru ja palju formalismi, kuid täielik üksindus. Aga siis tuleb ju selle nimel midagi teha! Tahetakse endale saada huvitavaid sõpru, aga seda endalt ei küsita, et kas mina olen huvitav teistele, kas vanaisa on lapselaste juurde oodatud või hakkab ta jälle oma vana jura tuututama.

Kirikud on tühjaks jäänud, ja see on hea. Ateistid tahtsid seda nõukaajal saavutada, aga turumajanduse aeg on sellega hakkama saanud. Kogunetakse paar korda aastas, et Kõigekõrgemat «laikida».

Uuel ajal konfessioonide ja väikekoguduste arv suureneb, kirikus antakse kontserte, ristitakse basseinis, et seda atraktiivsemaks teha. Sest kogu kaasaegne maailm on vaadeldav kui turg ja kirik õpib ennast müüma. Ja tal on müügiraskused. Nii et sisuline jumalaotsing jääb igaühe enda teha, kirik seda kaupa enam ei «müü», mida talt on oodatud.

Kirikud ongi juba kultuurimajadeks muutunud.

Just. Meelelahutus on kirikusse jõudnud ja see tähendabki kiriku klassikalise fundamentalismi avanemist.

Sama on teadusega, mis jaguneb kaheks tuumaks – loodus- ja humanitaarteadused, ning mõlemal on kitsas. Loodusteadused kvantiseeruvad, lähevad «mambo-džambo» suunas, aga humanitaarteadused lähevad minu meelest lausa «lubamatult» vabameelseks. Sealt leiab suisa uurimistöid, mis puudutavad nähtamatuid energiaid, millest varem rääkidagi ei tohtinud. Nad on huvitatud asjadest, mida eile metafüüsiliseks peeti.

Info levimise tulemusena oleme jõudnud Assange’i (Julian Assange, Wikileaksi peatoimetaja – toim) ja Snowdeni (Edward Snowden, endine NCA ja CIA töötaja, kes lekitas pressile salastatud dokumente – toim) fenomenini. Kui 20 aastat tagasi vaid räägiti vandenõuteooriatest, vanemast ja suuremast vennast, Orwelli prognoosidest, siis enam mingit «visti» pole. Kõiki mobiilivõrgu kõnesid kuulatakse pealt, need on seires. Kui varem istus Pagari tänaval miilitsamajor, kelle pea pealtkuulamisest huugas, siis praegu on smart program’id, mis umbes 200 otsisõna järgi kogu aeg filtreerivad. Nagu kartulisorteerimise masinad. Ja selline avanemine on täiesti arvestatav, see näitab, millise võimkonnaga meil tegemist on. Assange’il on hea ütlemine – et kui valed on vallandanud sõdu, siis ehk vallandab tõde rahu.

Nii et pealtkuulamine on igati hea?

Väga hea!

See manitseb olema aus ja seaduskuulekas?

Uus aeg on alanud. Nimetan seda transmodernismiks, ja ma olen sellest vaimustatud. On tekkinud kultuurilised, vaimsed, teaduslikud ja majanduslikud klastrid, kogukonnad. Seltskonnad, vennaskonnad, õeskonnad … Ja neid tekib aina juurde. Need on vaimustavad klastrid, mis koosnevad indiviididest. Nagu üks mu india õpetaja ütles, et eestlased on kõik nagu eraldi keedetud riisiterad, siis selles suunas liigub kogu maailm. Kuna üksikisikul on üksinda keeruline ja raske keskkonnaterrorile vastu seista, ongi tark klastreid moodustada.

Transvestiitlus, transpersonaalsus, transseksuaalsus, transkultuursus – see kõik on super! See on uus moodne elustiil, ja sellel on tohutu perspektiiv.

Erinevus rikastab?

Erinevused on suurel territooriumil, planeedil Maa kohustuslikud. Kui meil on kevad, siis Austraalias on sügis, ja see ongi vahva.

Oled sa ise samuti avanenud, muutunud?

Kui vaatan oma kingi ja garderoobi, siis see on muutunud. Kui aga vaatan oma varasemaid intervjuusid ja küsitlen oma tuttavaid ja sõpru, siis nad ütlevad, et nii ja naa. Muutus on tuntav, aga järjepidevus on garanteeritud. Minu vaatlussuunad on muutunud aina põnevamaks, võtame või transmodernismi idee.

On see sinu idee või oled sellega lihtsalt nõus?

Ei ole minu, olen sellega nõus. Transmodernism muudab inimese enda hoiakuid, peresuhteid, annab uusi peremudeleid. See on indiviidi ärkamine. Kui see toimub igaühega meist, siis vanatestamentlikult öeldes olemegi üksteise jalad puhtaks pesnud. Ja kui jalad on puhtad, lastakse edasi astuda.

Vahel on naljakas jälgida kõrvalt meie inimeste pessimismi. Nagu kannaksid vana halli kotti endaga kaasas. Aga vaadake, milline suvi, millised neli aastaaega, milline fantastiline elukvaliteet meil on! Istud õhtul rohuaias, grillid, sööd kala, liha, porgandit või imed käppa, meri siin, meri seal, ja kui tahad, korjad kas või pulli pärast hoopis pudeleid.


Igor Volke

Sündinud 19. jaanuaril 1950 Jõgeval

Lõpetas 1968. aastal Tallinna 21. keskkooli, 1972. aastal TPI tööstuse planeerimise eriala

Töötas 1970–2000 Tallinnas tuletõrjujana, tuletõrje rühmapealiku, valveülema ja nõunikuna

Aastast 2000 rahvusraamatukogu tule- ja tööohutuse spetsialist

Pojad Harry ja Raul, tütar Eike

Abielus 37 aastat, kaasa Aire töötab raamatupoes müüjana


Arvamus

Ingrid Peek

R2 saate «Hallo, kosmos» autor

Igor Volke on vaieldamatult fenomen! Inimese esimesest sammust maailmaruumi sai ta kosmilise tõuke asumaks rajale, mida mööda ta on innustunult ja raugematu huviga sammunud rohkem kui neli kümnendit, nakatades oma särava triksteriliku karisma kaudu paljusid elu ja maailma olemuse saladustest huvituma.

Elavhõbedana liikuvat Igorit iseloomustab vaibumatu püüe uute teadmiste poole, mida tiivustab põnevusetuul – «Kas see pole mitte huvitav?» küsib ta järjekordse anomaalia kohta, olgu see siis taevas, ühiskonnas või inimeses. Teda huvitavad Suured Küsimused, näiteks «Misjaoks?» ja «Kuhu ja kuidas edasi?», sest missiooniga inimesena hoolib ta ühiskonna ja inimkonna edasistest arengutest.

Ta on noortele suurepärane suunanäitaja ning võimas inimeste käivitaja ja ühendaja, mida ilmestab hästi ka tema loodud Eufon (Estonian Ufo Net­work). Igor Volke teab, et meid ootavad ees uued huvitavad avangud ning et headus on üks kosmiline seadus.

Tagasi üles