Üksteist koorumata rukkirääku

Martin Pau
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rukkiräägu pesa, mille loo autor leidis heinavaalu alt 6. juulil, kolm päeva pärast niitmist.
Rukkiräägu pesa, mille loo autor leidis heinavaalu alt 6. juulil, kolm päeva pärast niitmist. Foto: Martin Pau

Päev enne, kui kaarutasin heinavaalu alt välja ilusa helepruuni rästiku, leidsin umbes samal kohal reha vibutades üheteistkümne tähnilise munaga pesa. Ornitoloogid määrasid kurna kaotanud linnu rukkirääguks.

Niidust oli möödas kolm päeva. Muidugi oli linnuema ammu kadunud, muidugi olid munad ammu jahtunud, kuigi esimesel pilgul tundus, et kõik munad on terved ning kohe-kohe võib hakata läheduses kurjustama kärsitu tiivuline mamma, nõudes inimese taandumist.

Ei, keegi ei kõssanud. Metsast ja võsast kostis tavapäraseid, kesksuviselt-keskpäevaselt loiuvõitu sädinaid ja säutsumisi. Keegi ei tükkinud esile, ei kippunud tagasi hauduma.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles