Aasta algus on aeg, kui juuskurikoolid jagavad diplomeid uutele soengukunstnikele. Mõni saadetakse teele rahuliku südamega, teisele on vaja ka õpetussõnu peale lugeda. Selles kiires saginas leidis Tallinna Tööstushariduskeskuse juuksuri eriala juhata Leili Liinak hetke aega, et rääkida juuksurite õpetamisest ja juuksuriks olemisest.
Muuseas, Leili töösaavutuseks, peale väga tugeva õpetajate meeskonna loomise, on veel üks iga-aastane üritus. Nimelt on tulevaste juuksurite lõpueksam kujunenud nii atraktiivseks sündmuseks, et sellest ei taha kõrvale jääda ükski maaletooja.
Kui nüüd veel täpsemaks minna, siis on Leilil õnnestunud korra aastas kõik juuksuritoodete maaletoojad ühise sõbraliku laua taha koondada, ja uskuge, see on saavutus.
Kas on juba sisseastumise juures võimalik öelda, kas sellest inimesest saab juuksur või mitte?
Eks me oleme proovinud igasuguseid teste ja katseid, et seda kindlaks teha, kuid seni pole ükski neist kindlalt töötanud. Hetkel mängib olulist rolli keskmine hinne, aga mina seda just parimaks variandiks ei pea.
On ka neid, kes on mitu aastat proovimas käinud, ja võiks ju arvata, et nemad ongi just need, kes tõeliselt sellest ametist unistavad. Kahjuks ei pruugi ka see alati näitaja olla. Juuksurikutse tundub olevat neile, kes on julged ja pealehakkajad. Nemad löövad selles maailmas läbi.
Elu on näidanud, et palju oleneb ka sellest, kuhu satutakse tööle või praktikale. Ühel meie õpilasel oli tänavu selline praktikajuhendaja, kes tuli lausa vabast päevast teda juhendama, aga see on kahjuks harv juhus. Muidugi ma saan ka juhendajatest aru, neilgi on vaja maksud maksta ja kliendid teenindada, kuid noore juuksuri tuleviku kujundab paljuski töökeskkond, kuhu ta tööle satub.
Meie rolliks on tulevasele soengukunstnikule alusteadmiste õpetamine, mille peale saab ta hakata ehitama müüri oma tulevastest oskusteadmistest. Viimased tuleb tal aga ise hankida, ja kui kolleegid noort alustajat toetavad ja innustavad, on suhteliselt kindel, et temast saab hea ja tubli juuksur.
Kui paljud tänastest lõpetajatest üldse jätkavad tööd juuksuritena?
Aastad ei ole vennad ja ühtset valemit siin ei ole. Me ise teeme sellist statistikat kuus kuud peale kursuse lõpetamist. Ühel aastal oli loobujaid ainult kaks, teisel jälle on see number olnud suurem. Põhjus, miks loobutakse, on sageli kahjuks materiaalne.
Juuksuriametis tuleb alustada klientuuri kogumisest ja see võtab aega. Ma keelitan ja soovitan õpilastele, et nad ei teenindaks oma sõpru, sugulasi ja häid tuttavaid tasuta. Kui nad harjuvad praegu tasuta teenust saama, siis nad jäävadki seda lootma, ja nii ei saa endale koguda ei klientuuri ega palka.
Kas koolis on võimalik ka viilida ning teha ainult neid töid, milles ennast kindlamini tuntakse?
Muidugi on, meil on ju grupis pea kolmkümmend ja rohkemgi õpilast, aga praktikaõpetajaid on ainult kaks. Muuseas, seda sai teha juba ajal, kui ma ise õppisin. Mäletan, et ühele minu kursuseõele oli täiesti vastumeelne igasugune meestöö ja me aitasime teda ja tegime selle tema eest ära. Ta küll töötas pärast mõnda aega naiste juuksurina, kuid mitte kaua.
Mina ise sattusin aga praktikale Mai tänava meeste juuksurisse. Seal töötasid tõelised vanakooli tegijad. Nad nägid suhteliselt kiiresti, mida mulle teha meeldib ja mida mitte. Loomulikult sain edaspidi ainult selliseid töid, mida ma teha ei tahtnud. Eks ma ohkisin ja puhkisin ikka ka, aga täna olen neile väga tänulik. Ma naudin väga meeste juukselõikusi ja enam mulle suitsused üleminekud ning muu selline hirmuäratav ei tundu!
Mis aga suunas teid ennast juuksuriametit valima?
Ma lõikasin juba koolis venna ja venna sõprade juukseid ning suvel malevas korraldasime küla poisikestele lausa juuste lõikamise päeva. Malevas oli minu voodi kohal selline tutvustav sildike, mille algust ma küll ei mäleta, aga lõpp kõlas umbes nii: «Juukseid lõikab niks ja naks, iga laps saab kenamaks!».
Alguse sai see aga sellest, et kuskil kuuendas või seitsmendas klassis otsustasin oma poolde selga ulatuvad juuksed maha lõigata. Ma kujutasin ette, et lähen juuksurisse ja tulen kaunina koju, juuksuris pestakse mul pea ilusti puhtaks ja ma naudin kogu protseduuri. Midagi sellist aga ei tehtud ja ma olin väga pettunud ja pahane.
Sammusin mööda Valdeku tänavat kodu poole ning lubasin endale, et hakkan juuksuriks ja mitte keegi ei pea midagi sellist kogema. Ka täna ei mõista ma neid juuksureid, kes küsivad kliendi käest: «Kas peseme ka?». Kuidas on üldse võimalik ilma juukseid puhastamata ja ettevalmistamata oma tööd hästi teha?!
Kuidas aga noorest juuksurist juuksurite õpetaja sai?
Mõtlen tihti, et kus kohast ma küll sellise julguse võtsin. Sellel ajal, kui mina kooli lõpetasin, suunati noored meistrid töökohtadele, kus pidi kaks aastat töötama. Samuti võidi sind päeva pealt saata kedagi kuskile asendama, vastu vaielda ei saanud. Mina olen näiteks käinud tehases Punane RET juuksurit asendamas – seisin sissepääsupilet (pass) käes hommikul koos teiste töölistega värava taga järjekorras.
Minu suunamine aga saatis mind tööle Rahumäel asuvasse juuksurisalongi. Tööpäev algas kell 7.00 ja kella 11.00-ni võisin seal rahulikult tukkuda või ahju kütta, sellel ajal lihtsalt ei liikunud kedagi. Mulle anti ka ametinimetus «vahetuse juhataja» ning see viitas väga sellele, et sinna ma jäängi. Kooli pakkumine võimaldas mul oma suunamine sinna üle kanda ja ma nägin selles omamoodi vabanemise võimalust.
See kõik juhtus sügaval Nõukogude ajal, millega ja kuidas siis koolis õpetati?
Sellel ajal oli rõhk rohkem praktilisel tegevusel, sest ega meil ju mingisuguseid vahendeid polnud. Blondeerimiseks riivisime seepi ja lisasime juurde nuuskpiirituse ning vesiniku tabletid. Juuksevärvimiseks olid küll mõned värvid eraldatud, kuid põhiliselt mökerdasime Henna ja Basmaga. Tegi ikka juukse tugevaks küll, aga pärast oli muidugi väga raske selle juuksega midagi muud teha.
Hästi palju tehti siis ka keemilist lokki ja poldilokki. Vedeliku ja kinnitaja pidime ise kokku segama. Ühel hetkel kadus ära oluline komponent, mis oli vajalik poldilokivedeliku tegemiseks. Seda kasutati ka näiteks fotograafias. Tuli küll asendaja, aga selle abil enam lokk sisse ei jäänud.
Sellised üsna julmad võtted, kas on tulnud ka ette, et klient lahkus juusteta?
Kusjuures väga ei meenu selliseid juhtumisi. Tõsi, ükskord läks küll üks naine, kes tuli poldilokki tegema, koju sentimeetriste juustega. Meil oli õppesalongis ka 30-protsendiline vesinik, mida lahjendasime kinnitaja valmistamiseks või värvi segamiseks. Õpilane, kes hakkas poldilokki tegema, ajas vesiniku segi lokivedelikuga. Kui ta seda märkas, siis tabas teda ootamatu «haigushoog» ja ta kiirustas koolist lahkuma. Kliendile jäid aga pähe ainult need juuksed, mis jäid klambri alla.
Tihti tuleb õpilastel ette aga möödarääkimisi. Näiteks ajal, kui moes oli nn potisoeng, tuli õppeklassi mees, kes soovis randiga lõikust. Klient mõtles ikka klassikalist lõikust, kus rant on all, õpilane aga moodsat, kus rant on keset kukalt. Kokkuvõttes sai klient natuke lühema soengu kui plaanitud, aga paari nädala pärast tuli tänama, et talle pole kunagi nii head juukselõikust tehtud.
Kas õpilased tahavad olla rohkem iseseisvad või toetuvad õpetajale?
Õpilased on aastatega väga muutunud. Täna ma vist ei julgeks nii kogenematult õpetama hakata. Praegu on suhtumine valdavalt selline, et kui oled õpetaja, siis pead mulle teadmised andma. See ei ole nii ainult meie koolis, vaid pea igal pool, isegi mul kodus.
Naljakas on ka see, et kui annad ülesande, siis on esimene küsimus, «Kas see on hinde peale?» ja teine küsimus on, et «Kas järgi saab teha?». Jääb mulje, et õpilane tegutseb ainult hinde eesmärgil. See, et õpitakse endale ametit, on kuhugi tahaplaanile jäänud. Üks levinud lause on veel: «Ma olen seda juba teinud!».
Ühel hetkel saab õpilane õnneks aru, et see töö ei ole kerge. On väga palju asju, mida pead teadma ja märkama. See valem, et õpin ameti kiirelt selgeks, lihtsalt ei kehti.
Õpinguid alustades öeldakse tihti, et ma tahan saada juuksuriks, sest soovin inimesi ilusaks teha. Kuid mis on ilus ja kelle mõttes ilus? Selle ilutegemisega on palju keerulisem, kui alguses paistab, sest on väga palju tegureid, millega tuleb kliendile väljanägemist luues arvestada. Märk arengust on ka see, kui õpilane suudab selle, mis talle meeldib, kliendile maha müüa nii, et klient peabki seda selleks, mille järele ta tuli.
Õpilased kipuvad arvavama ka, et kui soeng või lõikus pole hetkel moes, siis pole seda vaja õppida. Koolis õpitakse aga juuksuri ametit, mitte hetkel moes olevate soengute tegemist. Moes ei ole aga ühtegi asja, mis ei oleks seal juba enne olnud. Näiteks tekitavad teinekord õppeklassis nurinat klassikalised meeste juukselõikused. Samas, viimases James Bondi filmis kannab peategelane just klassikalist keskmist lõiget. Kui selliseid seoseid osatakse juba märgata, siis ollakse ka midagi õppinud.
Kui palju õpilased enda peal värve ja lõikusi katsetavad?
Kooli tulles on nad suhteliselt tagasihoidlikud. Kuskil õppimise keskpaigas toimuvad igasugu suursugused muutused ja katsetused. Lõpueksamite ajaks ollakse aga juba maha rahunenud ja põhirõhk on juuste ravil. Katsetama aga peab, sealt tulevad kogemused. Juuksed kasvavad jualati tagasi.
Uute lõikuste ja värvide katsetamine meeldib mulle endalegi, käin nädalas ühe päeva salongis tööl. Astun sellest kooli möllust välja ja tegelen oma armsate klientidega. See on just see koht, kus ennast laadida ja kogemusi koguda, et õpetajana tasemel olla.
Rutiini õpetajatöös ei teki. Iga uus grupp paneb sind omamoodi proovile. Muutume koos oma õpilastega ja kunagi ei saa korrata seda, mida tegid ja mis töötas kümme aastat tagasi.
Millest tunnete kõige rohkem puudust?
Kõigepealt headest õppevahenditest. Et oleksid olemas konkreetsed raamatud ja töövihikud. Muidugi tekib siin küsimus, et miks me ise ei tee, ja tegelikult oleme siiani enda tarbeks teinud ka.
Teiseks tundub, et sellest õppeajast jääb väheseks, et võiks õppuri rahuliku südamega salongi saata. See on käeline töö, mis vajab praktilist kinnitamist. Minu väike unistus on luua selline praktikakeskus, kus õpilane saaks peale kooli lõpetamist töötada ja praktilisi kogemusi koguda.
Milliseid õpilasi ootate õppima?
Avala meelega, selliseid, kes tahavad kõike proovida ja katsetada. Minule on väga oluline, et nad hakkaksid seda tööd armastama. Kõige hullem on, kui räägid ja räägid, aga vastu saad ikka tühja pilgu. Õnneks on selliseid õpilasi väga vähe.
Kulbiga tarkust pähe panna pole võimalik. Kui ikka on näha, et see amet pole meeltmööda, siis ei ole ma ka nõus oma allkirja diplomile alla panema.
Ja veel, kui kuskil seltskonnas öelda, et oled juuksur, siis ei kõla see eriti atraktiivselt. Samas on kõigile väga tähtis, milline on nende välimus. Aga juuksur on ju see, kes selle välimuse loob, ja juuksur peab eelkõige ise oskama oma elukutset väärtustada.
TEISED ARVAVAD
Sirje Tani, TTHK juuskuri eriala õpetaja
Leili on tõeline diplomaat. Ta oskab inimestega suhelda ja oskab juhina anda kõigile sellised ülesanded, millega nad kõige paremini toime tulevad. Meie töö juures on see väga oluline, sest Leili otsesteks alluvateks on õpetajad, kes on igaüks omamoodi isiksus.
Sõbrannana olen küll mõnikord tahtnud öelda, et nüüd tuleks rusikas lauale lüüa. Õnneks olen märganud, et ta on hakanud end järjest rohkem kehtestama. Muidugi teeb ta seda endale omasel moel. Temas on lihtsalt ääretult palju empaatiat.
Olen alati imetlenud tema juures omadust väga ruttu kohaneda ja teadmisi omandada. See kehtib nii erialaste teadmiste kui ka näiteks keelte kohta. Tema õppeaineks on värviõpetus ja seda pole võimalik anda ilma, et end kogu aeg ei täiendaks. Kui ta töötas vahepeal firma Schwarzkopf koolitajana, siis nautisin väga tema koolitusi. Võin lausa öelda, et teist nii head koolitajat pole olnud ei meie ega välismaiste koolitajate hulgas. Pedagoogi kogemus ja oskused on lihtsalt ääretult tähtsad.
Sellel ajal, kui Leili ise kooli sisse astus, oli vastuvõtu komisjonis ka Valdo Rebane, kes värbas kõik ilusamad tüdrukud oma rahvatantsurühma Kandali. Leili on aktiivne rahvatantsija siiani ning tänu sellele hobile kohtus ta ka oma abikaasaga.
Karel Oja, Farouk Systems Eesti
Niisiis, Leili… Emotsioone on nii palju. Aga esimesena meenub ikka see, kui Baltic Expo Beauty võistlusel tõi just Leili mulle pudeli kärakat, kui hakkasin suure pinge ja närveerimise tõttu minestama. Aga mis kõige olulisem, Leili oli see tore inimene, kes mulle õppesalongis ütles, et unusta kõik reeglid ning lõika nii, et ise rahul oled, ja nii ongi õige. Aga eksamil lõika nii, nagu reeglid ette näevad… Eksamil kukkusin küll esimesel korral läbi, aga ikkagi oli Leili mulle suureks toeks ja jõuks, et suurelt unistada. Kui soovida südamega, siis on unistustel kombeks täituda, nii õpetas mulle Leili!
Marica Voogla, Kamibi Ilusalong
Minule jääb surmatunnini meelde Pärnu maantee vanas Nooruse õppeklassis tehtud esimene meesklient. Ja kui sain omateada valmis ja kutsusin õpetaja vaatama, siis millise näoga Leili mind vaatas. Ei ühtegi valju sõna, ei kisa, ei kära, aga pilk ütles kõik. Ja kui ta siis väga professionaalselt selle kokku keeratud käki ära parandas, sain ma ise ka aru, mida olin teinud. Pea kaheksa aastat hiljem ühes salongis koos töötades oli alati meeles, et meestööd peab hästi, hästi ilusti tegema, kuna õpetaja ju vaatab. Tegelikult on ta lihtsalt super hea töökaaslane, töö ajal tehakse tööd ja peo ajal tehakse korralik pidu. Meeletult head mälestused Tulbi ajast!
Katre Kokk, 2013. aasta lõpetaja, Reemet Piiroja Studio
Leili näol on tegu väga südamliku inimesega, kes oskab ka kurja sõna sekka öelda, kui on vaja. Teda pannakse alati tähele, kui ta kiire sammuga salongi sisse kõnnib. Kindlasti jääb kõige paremini meelde see, et tänu Leilile sain tehtud oma kutseeksami, kuna mu enda keemilise loki modell hüppas kaks päeva enne eksamit alt ära, siis oli Leili nõus andma mulle modelliks oma ämma. Ta ei lasknud end heidutada sellest, et pidi talle niigi tiheda graafiku kõrvalt Keilasse järele sõitma ja hiljem veel tagasi viima, lisaks lõikas ta ämmal enne eksamit kiirelt juukseid. Tulemuseks olid väga ilusad lokid ja kiidusõnad komisjonilt.
Ning, mis veelgi tähtsam, minu tänu temale kogu südamest. Väga mõnus inimene ja veelgi mõnusam õpetaja.