Murtud südamete muuseum toob inimestes välja halvima
20. juuli 2013, 20:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Esimesel korral, kui mu mees ütles, et armastab mind, võttis ta mu kella ja pani selle seisma – et hetke jäädvustada. Pärast seda polnud mul südant kella tagasi tööle panna või seda kanda. Kui ma oleks aga siis teadnud, et see mees vaid röövib mu aega, oleks ma kella kohe käima pannud ja minema jalutanud, selle asemel et oma elust mitu aastat raisata.»
Kui eelnev lõik pärineks ilukirjandusest, siis oleks see tõenäoliselt pärit pehmekaanelisest raamatukesest, mille esikaant kaunistab kuldses päikseloojangus embava armastajapaari pilt. Tekiks kohe ka teatav üleolekutunne, teada ju, millise teosega tegu on – sisult banaalne ja vormilt stiilitu. Seekord eelaimdus petab, sest tekst on pärit hoopis Horvaatia pealinnas Zargebis asuvast muuseumist.
Muuseumi nimi on rahvusvahelisi külastajahorde arvestavalt ingliskeelne:
Museum of Broken Relationships. Nagu nimi ütleb, sisaldab see rudimente purunenud suhetest. 2011. aastal Euroopa kõige innovaatilisema muuseumi auhinna pälvinud ettevõtmine sai alguse elust enesest – filmiprodutsent Olinka Vištica ja skulptor Dražen Grubišić läksid pärast nelja-aastast suhet lahku ja avastasid asju jagades mitmesugust sentimentaalset kila-kola, mis armastuse ajal tundus nunnu, aga selle lõppedes täiesti kasutu. Paras muuseumi panna. Just seda nad tegidki, paludes ka tuttavatel lahkuminekuga seotud esemeid annetada.
Zagrebi suhteliselt väikesesse ja heledalt valgustatud muuseumitubadesse on nüüd üles seatud üle 700 eseme, juures selgitav tekst, miks just see ese ja kaua esemete omanike suhe kestis.
Näha saab tõesti väga mitmesuguseid artefakte, alates südant käppade vahel hoidvast kaisumõmmist («Ma sain selle mõmmi sõbrapäevaks. Ta jäi alles, sest tema polnud see, kes mulle haiget tegi, vaid haiget tegi too idioot, kes karu maha jättis.») tõhusa kirveni, millega berliinlanna oma tüdruksõbra mööbli tükkideks hekseldas, pärast seda, kui too oli ta teise naise vastu välja vahetanud. Kõige teadlikumalt loodud eksponaat on ehk peeglile kleebitud armastuskiri, mille sanfransiscolanna puruks lõi, kui armastatu ta e-kirja teel maha jättis. Siiski polnud tegu pelgalt tundepurskega: «Mõtlesin, et tegu on katartilise rituaaliga, ja lisaks võib tulemus lahe välja näha.»
Kiiresti saab aga selgeks, et suhte lõpp toob välja muidu rahumeelsemate inimeste halvemad küljed. Kes kukub asju puruks loopima (üldjuhul mitte enda omi), kes tükkideks lõikama, kes lihtsalt ära varastama – st koos nendega ukse paukudes lahkuma.
Teine tõdemus on see, et kuigi kõigile lahkuminejatele tundub nende armastuse lõpp isikliku universumi kokkukukkumise tõttu kahtlemata ainukordne, on need hämmastavalt sarnased. Isegi nii ühetaolised, et pärast 15 eksponaaditeksti lugemist hakkab juba küllastus tekkima.
Folkloristidel on muinasjututüübi määramisel abiks kataloog ATU, sest muinasjutusüžeed on eri rahvastel suhteliselt sarnased, erinedes vaid kohalikes detailides. Ka lahkuminekumuuseumi eksponaatide allkirjade järgi saab eristada tüüpilisi lahkuminejaid: «Võidukas mahajätja», «Ei saa kunagi üle», «Olukorraga leppinu» jt. Palju neid tüüpe igatahes ei ole – võib-olla on kirjutaja olnud vastuvõtlik klišeedele või ongi lahkuminek suhteliselt banaalne nähtus. Kindlasti valulik ja ebameeldiv, aga paraku ka universaalne.
Eriliselt tüütud on pisaratest läbiimbunud kirjeldused, mille autorid kasutavad lause lõpetuseks kolme punkti. Õnneks on näitusel ka paar pärli, mis oma jaburusega läägeks kippuvat üldmuljet vürtsitavad.
Nii on šveitslanna muuseumile annetanud aastate 2004–2008 suhtest pärit kingituse – avamata pakendi, milles kommikeest tehtud stringid. «Ta ei ostnud mulle kunagi lilli, sest ta ütles, et lilled on igavate inimeste jaoks. Selle asemel kinkis ta mulle vorstilatte või uusi jalgrattavidinaid,» kirjutab autor. Lõpuks tegi stringikinkija kolleegiga kõrvalehüppe ja jättis naise e-kirjatsi maha.
Veel oli sümpaatne Spliti elaniku annetatud meeste intiimpesugeel, mille kohta annetaja teatab, et andis geeli pärast suhte lõppu emale, kes kasutas seda aknaklaaside pesuks. Olevat olnud väga hea puhastusvahend.
Näituse kõige jaburam eksponaat on aga nahavärvi skulptuurilaadsed külgekinnitatavad naiserinnad, mille ostis serbia naisele tema kavaler. «Muidugi olid need rinnad suuremad kui mu enda omad. Ta käskis mul neid seksi ajal kanda, sest need erutasid teda.» Serblanna lisab, et oli pettunud ja jättis mehe lõpuks maha just nende kunstrindade pärast.
Lahkuminekute muuseumi võib soovitada suhtelugudest huvitatule või raske lahkumineku üleelanule – ehk tohterdab hinge veidigi teadmine, et ei leidu just palju inimesi, kel poleks murtud südamete majale midagi annetada. Kes sellises vormis tundlemist aga üldse ei kannata, mingu üle tänava – seal asub Horvaatia naivismimuuseum.