Väljasõit ajalukku, aga viguriga

Liisa Aibeli kehastuses kõneleb kodutalu seinte vahel taas Alice Sagrits. Naise päevikud on kui rahutuks tegev pintslilöök. Foto: Jaak Eelmets

Näitlejanna Liisa Aibelil on vahva hobi kehastuda suviti Karepal kunstnik Richard Sagritsa abikaasaks Alice’iks ja kanda ette värvikaid seiku proua päevikutest.

Päevikuid uurib ja kohandab lavatekstiks Teet Veispak, sedasi on publiku ette jõudnud juba “Minu kunstnikud”, “Tagasi kodus” ja “Rahukevad”, Aibeli Alice käinud ära ka Rakveres ja Tallinnas. Publik on talle truu, vurab taas Karepale kokku, et looduse ja ajaloo ja eluloo ja näitlejamängu koosmõju nautida. Aga ses idüllilises kohtumises, ajarännus Nõukogude Eesti kunstimaastikule ja pilguheidus ühe naise mõtte- ja hingeilma on üks rahutuks tegev pintslilöök või suletõmme, millega Alice’i päevikud kõnetavad tänasel päeval inimeseks olemist.

Eelmised kolm lavastust moodustasid triloogia, vaagisid Alice’i sõjaaegseid päevi(kuid). Nüüdne liigub ajas edasi aastasse 1959. Sõjatormidest saavad argipäevad, armumisest armukadedus ... Aga orkaan kestab, Alice’i kirg ei vaibu. Elu pole muud kui üks raske haigestumine, kõlab Alice’i vaimukamaid väiteid. Ta enda haigestumine on küll väga pöördumatu loomuga, sest ta elab nii täiel rinnal, elab kõiki emotsioone ja tujusid põhjalikult läbi. Meeleolumuutustest kujuneb nauditav virvarr, eufooriliselt alanud lause võib lõppeda mustas masenduses. Vaadata on sellist kihutamist argiemotsioonidest võimendatud Ameerika mägedel, mida Aibel pakub, küll ütlemata lõbus.