Patendi saamine on aeganõudev ja tähendab suurt tunnustust teadlase tööle. Kui aga välja teenitud patendil pole ostjaid, on kasulikum sellest üldse loobuda.
Patent aitab leiutise rutem turule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Analüüs, kas leiutist on võimalik kommertsialiseerida või mitte, algab sel hetkel, kui teadlane tuleb oma leiutise või ideega ülikooli intellektuaalomandi talitusse,» ütles talituse juhataja Siim Kinnas. Tema sõnul käib teadlane välja oma mõtte, kui arvab, et see võiks mõnele firmale huvi pakkuda või see tooks ehk tulevikus kaasa mingi arengu.
«Kui meile teatatakse võimalikust leiutisest, analüüsime, kas hakkame selle kaitsmise peale raha kulutama lootuses, et saame selle raha tagasi, või anname selle leiutise õigused teadlasele tagasi ja ütleme, et meie selles praegu potentsiaali ei näe, aga kui oma leiutisse usud, siis oled vaba sellega tegema mida iganes,» kirjeldas Kinnas.
Viimasel juhul peab teadlane muretsema ise raha või investorid, kes arendustööd toetavad.
Kinnas lausus, et igasugune leiutis, mille teadlane on loonud ülikooli palgal olles, kuulub tegelikult ülikoolile. Leiutise müümise korral jagab ülikool tulu leiutajatega ning üle poole tulust peale kulude mahaarvamist saavad autorid endale.
Kulukas protsess
Kinnase sõnul on leiutistele kaitse taotlemine kallis ja ajakulukas. Näiteks tuleb patentide ja patenditaotluste kehtivuse hoidmiseks igal aastal maksta lõivu, mis järjest kasvab. Nii algab Euroopa patenditaotluse n-ö elushoidmise hind umbes 600 eurost aastas.
«Kui jõutakse 20. aastani, mis on patendi eluiga, siis maksavad patendi omanikud juba mitu tuhat eurot aastas igas riigis, kus patent kehtib,» lausus Kinnas.
Seetõttu tuleb püüda patenti võimalikult kiiresti turustada, näiteks müües kasutusõiguse ehk litsentsi. «Kui müüa ei õnnestu ja patendil pole seega muud väärtust, siis me lihtsalt loobume selle kaitsmisest ja väldime sellega kaasnevaid kulutusi,» sõnas Kinnas.
Tema sõnul ei pruugi seisvad patendid ülikoolile otseselt muret valmistada. «Ülikoolile on patendid ja patenditaotlused teistmoodi varandus kui ettevõttele.»
Kinnas selgitas, et teadlasele on tähtis välja anda palju publikatsioone, üheks selliseks loetakse ka patenditaotlust ja patenti ennast, kusjuures ühte patenti arvestatakse mitme publikatsioonina.
Kinnase sõnul on teadlasele patent ka väga oluline vahend, millega mõjutada oma projekti rahataotlust.
«Esiteks on teadlasel publikatsioonid, teiseks on tema töötulemust hinnatud nii heaks praktiliseks plaaniks, et sellel on ka patent olemas.» Sellest saab järeldada, et teadlase töö on kvaliteetne, mistõttu saab ta oma projektile tõenäolisemalt rahastust.
«Kui teadlane saab tänu patendi olemasolule projekti rahastuse kusagilt mujalt, on ülikoolil kasulik seda patenti hoida,» nentis Kinnas. Sellist rahastust on võimalik saada näiteks Euroopa Liidult.
Raske teenida tulu
«Neid ülikoole pole maailmas palju, kes suudavad intellektuaalse omandi turustamisega kasumisse jääda,» lausus Kinnas.
Positiivse näitena tõi ta välja Rootsis asuva Uppsala ülikooli, mis saab aastas umbes 200 teadet leiutistest. Nendest on välja kasvanud ligi kümmekond firmat, millest üks-kaks teenivad kokkuvõttes hiljem ülikoolile nende tööstusomandi kaitsmisse ja arendamisse panustatud raha tagasi.
Kuigi Tartu Ülikool ei jää patentide turustamisega praegu kasumisse, peab Kinnas patentide müügi võimet rahuldavaks. Võttes arvesse ülikooli rahastamist ja töötajate arvu, kuulub tema sõnul Eesti suhtarvude poolest maailma keskmiste hulka. «Me ei pea millegi pärast ennast häbenema,» kinnitas ta.
Kinnase sõnul peab selleks, et leiutist müüa, olema see piisavalt praktiline – peab olema keegi, kes on suuteline seda kasutama ja kel on seda vaja. «Turg peab olemas olema,» nentis ta. Kinnas lisas, et leiutise meeskond peab olema valmis ja võimeline seda edasi arendama, sest vajalik oskusteave on just neil.
Sagedamini kui kogu patendi müümist tuleb ülikoolil ette litsentsi ehk kasutusloa müümist.
«Patendi tervenisti müümist on suhteliselt vähe, sest patendi ostmine on firmal seotud riskiga: äkki ta ei ole suuteline seda patenti ise rakendama, mida ta siis teeb?» selgitas Kinnas ja lisas, et ka ülikoolile on litsentsi andmine mõttekam kui patendi tervenisti müümine.
Kvaliteeti tõendav
Eesti patendiamet väljastas sel kevadel patendi leiutisele, mille põhiautor on Tartu Ülikooli analüütilise keemia teadur Anneli Kruve.
Kruve märkis, et teadlast väärtustatakse loomulikult paljuski artiklite järgi, aga kui teadustulemusel on ka kommertsväärtus, siis on palju lihtsam näiteks luua tulevikus kontakte firmadega, sest patendi olemasolu on firmajuhtidele justkui kinnitus teadustöö praktilisusest.
Kruve idee järgi valminud leiutis on lihtsustatult öeldes seade, mis aitab senisest paremini teha mingi aine keemilise koostise analüüsi massispektromeetria meetodil. «Meie leiutis võimaldab selle uurimismeetodi tundlikkust parandada.»
Sellest leiutisest võib kasu olla peaaegu kõikides valdkondades, kus tehakse keemilist analüüsi – toiduohutusest ravimitööstuseni ja keskkonnakaitsest kõrgtehnoloogiani.
«Väga sageli on näiteks keskkonnas või toidus määratavate saasteainete kontsentratsioon väga väike ja siis on tundlikkuse kasv väga oluline,» selgitas Kruve.
Leiutise kaasautor Ivo Leito lausus, et patenteeritud leiutise kommertsialiseerimiseks käivad läbirääkimised kahe firmaga. «Loodame saavutada selle, et keegi võtab tehnoloogia tootmisse ja on nõus selle eest ka maksma,» sõnas ta.
Kas teate?
Tartu Ülikooli patendid
• Ülikoolil on 34 kehtivat patenti, kolmandikul neist on litsentsipartner.
• Patenditaotlusi on 70.
• Kõige kauem on ülikoolis patenti oodatud 13 aastat.
• 2000. aastate algusest on ülikool esitanud umbes sada patenditaotlust (mõne patendi kohta mitu eri riiki-desse).