KUIGI ELU ON mind viinud kaugetele maadele ja suurtesse linnadesse, käin Viljandis tihti ning olen tundnud Viljandit varajasest lapsepõlvest peale. Mäletan, missugune oli stalinistlik Viljandi viiekümnendate algul ja missugune oli brežnevistlik Viljandi seitsmekümnendatel.
Mäletan ka seda sõjaeelse Euroopa vaimu, mida säilitasid Viljandi vanad lagunevad villad ja funktsionalistlikud eramajad. Seda endisaegse Euroopa vaimu aitasid omal erilisel viisil säilitada puiesteede, aedade ja parkide põlispuud, sest nood on kuulunud alati ning kuuluvad veel praegugi teatava elukultuuri juurde, millele on uuemal ajal antud nimetus «euroopalikud väärtused».