Teatud küsimustes on igaüks meist spetsialist ja tervishoid on üks selline valdkond. Olgu tegemist spetsiifilise haiguse, teenuse, ravimi või üldise korraldusega.
Mari Amos: meditsiinipaanikaks pole põhjust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piiriülese tervishoiuteenuste direktiivi kohta võtavad sõna kõikvõimalikud «spetsialistid», kes tituleerivad seda eesti rahva kohest väljasuremist soodustavaks meetmeks, järjekordseks ametnike idiootsuseks ja tervishoiuteenuse osutajate rahaahnuse nurgakiviks.
Teema tõstatamine on iseenesest õige ja vajalik. Direktiivi ülevõtmisega Eesti patsiendile kaasneva selgitamiseks on viimane aeg. Aga teavitamine ja arutelu peab olema asjatundlik, vältima asjatut paanikat.
Olemata ajakirjanik ja nimetamata end tervisevaldkonna ultimatiivseks eksperdiks, tundub mulle loogiline, et mingist üldsusele huvipakkuvast arengust kuuldes võiks tagasi minna algallikani ja sellega tutvuda.
Praegusel juhul on algallikaks valitsuse eelnõude infosüsteemis juba selle aasta maist kättesaadav tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu.
Eelnõu toimik number 13-0619 sisaldab eelnõu ennast, muudatuste aluseks olevat direktiivi, eelnõu seletuskirja ning kooskõlastuskirju ja märkuste tabelit. Lisaks on sotsiaalministeeriumi kodulehel juba pikka aega eraldi alajaotus, mis selgitab direktiivi ülevõtmisega kaasnevaid muudatusi nii patsiendi kui teenuse osutaja jaoks.
Lühidalt, selle aasta oktoobri lõpust võib Eesti patsient (ehk ravikindlustatud isik) minna tervishoiuteenuseid tarbima mistahes Euroopa Liidu liikmesriiki. Haigekassalt hüvitise saamiseks toimub kogu korraldus samadel alustel nagu Eestis arsti juurde minnes.
Ehk: teatud erialadel on vaja perearsti saatekirja, teenus peab osutama vastavasse registrisse kantud ja vastava pädevusega spetsialist, teenus peab olema Eestis kantud haigekassa tervishoiuteenuste loetellu ning hüvitamisele kuulub Eestis kehtestatud teenuse piirhind.
Erinevus on see, et kui Eestis ravile minnes ei tunneta patsient kulude katmise hetke, sest haigekassa arveldab otse teenuseosutajaga, siis välisriigis osutatud teenuse puhul hüvitatakse kulu tagantjärele otse patsiendile.
Selle süsteemi võtavad kasutusele kõik Euroopa Liidu liikmesriigid – haigekassade ja teenuseosutajate vaheliste lepingute sõlmimine kogu liidu ulatuses on pea mõeldamatu.
Võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, muuhulgas ka meie lähinaabritega, ei ole Eestis objektiivselt asi ootejärjekordadega kuigi halb.
Subjektiivselt häirib hädalist muidugi iga ootamisele kuluv päev. Siiski on mõned erialad, millel on väga pikad järjekorrad, ning eriti kriitilistel erialadel on kehtestatud ka tavapärasest erinevad ravijärjekorra maksimumpikkused kuni poolteist aastat: katarakti operatsioon, suurte liigeste endoproteesimine, kurgu-nina-kõrvahaigused ja bariaatriline operatsioon.
Need on samad erialad, mille osas kaalutakse katseliselt võimalust anda patsiendile õigus ka Eestis ravi saamiseks see ise kinni maksta nagu teises liikmesriigis osutatava ravi puhul. Hüvitise saaks haige siis, kui oleks Eestis saabunud tema esialgu kindlaks määratud ravijärjekord.
Siin tekkiski kohe tüüpiline klassiviha: nii, rikastele luuakse võimalus end ette osta meie kõigi raha eest! Ent «rikastel» on juba praegu võimalik saada mistahes ravi ja selle eest ise maksta. Ja seda võimalust paljud ka kasutavad. Need teenused, mille osas antakse isikutele katseliselt õigus esialgu ise kulud katta ja siis hüvitamist taotleda, on üldiselt väga kulukad.
Seega peab patsiendil olema esiteks võimalik kogu raha teenuseosutajale välja maksta, teiseks oodata raha tagasisaamist kuni poolteist aastat, kolmandaks olema ise valmis katma kõik haigekassa hinnakirjast kõrgemad kulud ja neljandaks kindel soov seda teenust just Eestis saada.
Võimalus on hea ja kooskõlas ka põhiseaduse mõttega, mis keelab ebavõrdse kohtlemise, st erineva hüvitamissüsteemi kindlustatutele Eestis ja Euroopa Liidus osutatud tervishoiuteenuste puhul. Aga reaalselt, kui paljud patsiendid hakkavad seda võimalust kasutama?
Aeg annab muidugi arutust, aga tõenäoliselt on isetasujaid ülivähe. Vähemalt niikaua, kuni Eesti ei jõua Euroopa Liidu viie rikkama riigi hulka. Nagu juba mainitud – teema tõstatamine on väga vajalik ja selleks on ka viimane aeg. Samas peaksid ka ajakirjanikud tegema oma uurimistööd põhjalikumalt, et vältida «naised saunas rääkisid»-kajastusi.
Teiseks peaks riik omalt poolt andma selliste ümberkorralduste osas põhjalikke ja arusaadavaid selgitusi. Ning ka kolmandal sektoril on siin täita oma funktsioon, esitades teemat erinevatest vaatenurkadest. Kahjuks on praegu kogu teema põhinenud «ekspertide» arvamustel ja tegevusel.
Ilmselt peab ka ses asjas ootama sügise saabumist, kui rannad tühjad ja pühendutakse rohkem töö tegemisele.