Urmas Arumäe: mida võiks nii valijad kui valitavad enne valimisi teada

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Arumäe
Urmas Arumäe Foto: Erakogu

Viimsi vallavolikogu liige, EBS õiguse ja avaliku halduse õppetooli dotsent Urmas Arumäe kirjutab Postimehe arvamusportaalis, milliseid õiguslikke aspekte võiksid nii valijad kui valitavad enne kohalike omavalitsuste valimisi teada.

Ilus ja suhteliselt rahulik suvi on lõpusirgel, prognooside kohaselt tormine valimissügis aga võtab tuure üles. Kutsun käesolevaga omavalitsusüksuste volikogude liikmeid üles avaldama mõtteid ja tähelepanekuid viimase nelja valitsemisaasta kohta, et uutel valimisvõitlusse sukelduvatel volikogude liikmekandidaatidel oleks «vanade» kogemustest midagi õppida ja oma tulevases tegevuses arvestada. Valija on tark – küll temagi oskab sellest informatsioonist vajalikke järeldusi teha! Alljärgnevalt pakun välja mõned rohkem (õigus)teoreetilist laadi teemad, millega olen kas ise kokku puutunud, lugenud ja uurinud või siis inimestelt «rahvaluule kogumise korras» kuulnud.

Seadust pole märkimisväärselt muudetud

Viimase valimisperioodi ajal ei ole kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust (KOVVS) märkimisväärselt muudetud, et see peaks kuidagi valijaid erutama. Siiski on alates 1.01.2010 kuni 01.04.2013 jõustunud kokku kuus KOVVS-i parandatud redaktsiooni. Olulisematest tänaseni kehtivatest muudatustest võiks nimetada kolme: 1) nendel valimistel peavad valimisliidud olema moodustatud kirjaliku seltsinguna ja sellega seoses on vaja asjaosalistel teada mitmeid detaile (muudatus jõustus 01.04.2011); 2) reguleeritud on elektroonilise hääletamise korraldamist (muudatus jõustus 11.11.2012) ja 3) uue redaktsiooni on saanud  volikogu liikmete registreerimise ja nende volituste algamine sellise saadikukandidaadi osas, kes valimistulemuste väljakuulutamise ajal on volikogu liikme ametiga ühitamatus ametis (sh nn «peibutuspardid») ning peab seetõttu teavitama, kas ta soovib osaleda kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu töös või jätkata oma senises ametis ja mandaadist loobuda (muudatus jõustus  01.04.2013).

Volikogu liikmete kompetents ja vaba mandaat

Kompetentsi all ei pea ma silmas tsensusi (haridusnõue, keelenõue vms – ehkki ka neid võib eraldi arutada), vaid volikogu liikmete õigusi/volitusi, ehk saadud mandaadi teostamist. Mõneti on isegi «kohatu» rääkida eraldi mingitest mandaadi teostamisega seonduvatest  õigustest või volitustest, kuna mandaat sisaldab neid – mandaat ongi õigus ja volitus.

Õigusteadlased on öelnud/kirjutanud, et volikogu liikme kompetents on midagi haldusorgani pädevuse ja isiku subjektiivse õiguse vahepealset: kompetents lähtub küll avaliku võimu teostamise vajadusest, kuid konkreetsel juhul sõltub kompetentsi teostamine esinduskogu liikme nägemusest (Liina Lust).

Nii valijatel kui valitavatel on oluline teada, et Eestis kehtib  n-ö «vaba mandaadi põhimõte» (sama ka riigikogu liikme puhul). Linna- või vallavolikogu liikme suhtes tähendab see lihtsustatult öeldes seda, et: 1) volikogu liige ei esinda üksnes «oma valijaid», vaid kõiki omavalitsusüksuse elanikke; 2) mitte keegi (ka erakond või valimisliit) ei saa volikogu liiget tagasi kutsuda; 3) volikogu liige on vaba oma poliitilistes valikutes (sh võib ta muuta oma maailmavaatelisi seisukohti ning sellega seonduvalt valimisliidust või erakonnast välja astuda – teisisõnu ta ei ole seotud valimislubadustega ega ka n-ö «oma valijatelt» saadud juhistega).

Võib ka öelda, et volikogu liikme tulevasi otsustusi ei saa valimistel ette kokku leppida (nõudku valija, mida nõuab ja lubagu valitav, mida lubab) – otsused sünnivad avatud poliitilise protsessi tulemusena. Analoogia põhjal saab väita, et volikogu liige ei kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest volikogus või selle organites. Poliitilist vastutust ta muidugi kannab, aga selle mõiste sisustamisele läheks vaja rohkem ruumi kui ajalehel pakkuda on. Eeltoodut kokku võttes saab öelda, et vaba mandaadi põhimõtte riiveks on igasugused volikogu liikme n-ö poliitilise enesemääramisõiguse teostamisega kaasnevad negatiivsed tagajärjed.

Koalitsiooni «teerullist» ja opositsiooni võimalustest ja võimetusest

Demokraatias kehtib enamuspõhimõte ehk enamuse häältega pannakse asjad paika. Samas kehtib ka enamuspõhimõttele vastassuunaline põhimõte - vähemuse kaitse. Vähemuseks saab lugeda ka opositsiooni või mõnda volikogus eriarvamusele jäänut. Õigusteadlased on vähemuste kaitse põhimõtte sidunud võrdse kohtlemise põhimõttega (vt ka põhiseaduse paragrahv 12). See on ka mõistetav, kuna mandaati peab olema võimalik teostada. Volikogu liikmeid ei tohi kohelda ebavõrdselt. Igasugune  piirang on põhiseadusega kooskõlas vaid siis, kui sellel on seaduslik eesmärk ning see on sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Omavalitsusüksuse elanikke võib olla konkreetses küsimuses keeruline kaitsta, kui volikogus vähemusse jäänud poliitikud ei saa koalitsiooni «teerulli» tõttu sisuliselt volikogu tegevuses osaleda. Ideaalis peaks kõik volikogu liikmed saama oma mandaati teostada formaalselt võrdsel alusel.

Tähelepanelik lugeja sai muidugi aru, et ma ei kirjuta sellest, et koalitsioon ei peakski saama oma poliitikat ilma opositsiooni või vähemuse nõusolekuta ellu viia. Ei, seda mitte… Jutt on sellest, et ei tohi kasutada võimupositsiooni teiste poliitiliste jõudude olukorra halvemaks muutmiseks. Nii oleks vähemuste kaitse põhimõttega vastuolus sellised vähemuse vastuseisust hoolimata enamuse «teerulli tehes» läbisurutud otsused, millega halvenevad vähemusse kuuluvate volikogu liikmete mandaadi teostamise võimalused (nt otsus/tegevus, et opositsiooni liikmeid ei arvata revisjonikomisjoni või lausa mitte ühegi komisjoni liikmeks, samuti piirang, et eelnõu saavad esitada vaid viis volikogu liiget, samas kui opositsioonis on vaid kolm liiget vms).

Esineb ka juhuseid, et koalitsiooni mittekuuluvale volikogu liikmele lihtsalt ei anta talle seadusega ettenähtud või muud seadusega lubatavat informatsiooni. Üsna laialt on ka levinud praktika, et opositsiooni liikmetele ei anta mitte mingisugust võimalust avaldada oma seisukohti, informatsiooni ja arvamusi valla- või linnalehes või muus omavalitsusüksuse hallatavas meediaväljaandes (see on seotud sõnaõiguse piiramise keelu ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega).

Muidugi võib juhtuda, et opositsioon ongi saamatu ja ei saa oma rolliga hakkama ka siis, kui koalitsioon ei käitugi «pahatahtlikult». Selle kokkuvõtteks on õigusteadlane Liina Lust intrigeerivalt küsinud, et «kui ebamugavaks võib teha vähemuse elu esinduskogus?» või «kui palju peab enamus taluma esinduskogu enamuse tahte elluviimise keerulisemaks muutmist vähemuse poolt?» (nt obstruktsioon). Need on keerulised küsimused – see ongi mõnes mõttes poliitika!

Pärast (poliitilist) kaklust rusikatega ei vehita

Juristina olen pidanud korduvalt õlgu kehitama, kui üks või teine volikogu liige ühest või teisest omavalitsusüksusest «ähvardab» volikogu otsuse kohtusse kaevata, sest otsus on «vale». Tegemist on n-ö omavalitsusüksuse sisesuhtega, mida nimetatakse «organitüliks». Riigikohus on selgelt väljendanud, et omavalitsusüksuse sisesuhetest tekkivate vaidluste lahendamiseks ei ole kehtiva õiguse alusel võimalik kasutada haldusõiguslikke õiguskaitsevahendeid, sealhulgas võimalust pöörduda kaebusega halduskohtusse. Samuti ei peeta õigeks olukorda, kus volikogu liige pöördub volikogu sellise otsuse vaidlustamiseks, millega ta nõus ei ole, kohtusse – seda ka juhul, kui seadus näeb ette võimaluse populaarkaebuse esitamiseks.

Kui kohe kuidagi «organitülita» ei saa, on volikogu liikmel selleks õigusliku aluse olemasolul võimalik pöörduda taotlusega maavanema poole (kui tegemist on üksikaktiga). Samuti on võimalik (kui see on omavalitsusüksuse põhimääruses reguleeritud) taotleda volikogu vastuvõetud otsuste uuesti läbivaatamist, esineda istungil protestiga, vaidlustada hääletamise tulemusi või algatada volikogu õigusaktide või nende muutmise koostamist vms. Toimingu vaidlustamise soovi puhul «organivaidluse» mõttes võib mõelda ka õiguskantslerile kaebuse esitamisele.

Seda, kas volikogu otsus on sisult otstarbekas, ei saagi keegi teine peale volikogu enda otsustada. Üldjuhul saab valla- või linnaelanik (valija) esitada populaarkaebuse siis kui rikutud on otsuse tegemise protsessi, kuid siin on vaja arvestada veel muudegi detailidega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles