«Vabandust, et nii aeglane, aga olen kaotanud oma neerud!»

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kurtmisest pole kasu: Andre Nurmik usub, et kõige alus siin elus on positiivne mõtlemine.
Kurtmisest pole kasu: Andre Nurmik usub, et kõige alus siin elus on positiivne mõtlemine. Foto: Ann Hiiemaa

Aastaid doonorneeru oodates tuhandeid tunde dialüüsis veetnud mees jõudis end samal ajal internetiturunduse vallas üles töötada ja läbida viis täismaratoni – võib-olla ainsana maailmas.
 

28-aastase Andre Nurmiku elu on käinud üles-alla, justnagu lõbustuspargi Ameerika mägedes. Ta on elanud aastaid piinava janutundega ja veetnud ühtekokku üle 4000 tunni dialüüsis.

Neli aastat polnud tal kumbagi neeru – organeid, mis peaksid reguleerima organismi vedelikusisaldust ja eemaldama kahjulikke jääkaineid. Ometi läbis Nurmik haiguse ajal viis täismaratoni, kandes särki kirjaga «Vabandust, et nii aeglane, aga olen kaotanud oma neerud».
Mees, kes ühel hetkel otsustas olla pigem optimist, kes võib oma lootustes pettuda, kui pessimist, kellel pole kunagi mingit lootust, rääkis Arterile oma loo.

Pilt kadus eest
Niikaua kui end mäletan, unistasin alati korvpallurikarjäärist. Tagantjärele tuleb tunnistada, et ega ma selleks piisavalt vaeva ei näinud. Olin natuke laisk.
Kümnendas klassis läksin Paide ühisgümnaasiumist Audentese spordikooli katsetele, et korvpalliklassi pääseda.

Vahetult pärast katseid avastati tavapärases arstlikus kontrollis, et mu vererõhk on imelikult kõrge. Uuringute käigus selgus, et neerud ei funktsioneeri korralikult. Ma ei võtnud seda teadmist omaks. Mõistus keeldus uskumast.

Olin ju spordipoiss, kes tervise pärast kunagi ei kurtnud.
Veensin end sisimas, et midagi sellist pole kunagi juhtunud. Hakkasin veel rohkem trenni tegema. Ilmselt selleks, et endale tõestada, kui terve tegelikult olen.

Ühel järjekordsel treeningul aga tundsin, et pilt hakkab eest ära minema. Jätsin trenni pooleli, sõitsin koju ja oksendasin öö läbi. Hommikul läksin haiglasse, kust mind vaata et üleöö dialüüsi viidi. Selgus, et mu neerud peaaegu et ei funktsioneeri.

Valus suvi
Suvi, mis järgneb 18-aastaseks saamisele, pidavat olema üks elu ilusamaid. Mina veetsin terve selle suve haiglas. Koos vanade, väetite ja haigetega, kes muudkui hädaldasid.

Sügisel pidin hakkama kolm korda nädalas dialüüsis käima. Pärast dialüüsi oli süda alati paha, meeletu peavalu, nõrkus, iiveldus. Õnneks teadsin, et mulle otsitakse doonorneeru. Tundsin sisimas kogu aeg, et see õudus lõpeb varsti. Uskusin sellesse kogu täiega.

Ema ja vend läksid proove andma, et näha, kelle neer mulle sobiks, isa ja õde otsustasime sellest säästa. Ema neer sobis paremini ja ema on ... ikkagi ema. Eks ta ise ka tahtis, et vennal poleks vaja operatsioonile minna.

Tegelikult ei tahaks ma praegu mitte mingil juhul emalt neeru võtta, või mõnelt teiselt lähedaselt. Toona käis kõik nii ruttu, ma ei saanudki õieti aru, mis toimub. Nüüd olen kõrvalt näinud, mida teine inimene läbi tegema peab ... Kuigi ise annaksin ju samamoodi.

Tühi kapp
Neli aastat elasin terve inimese elu. Läksin tööle ja kõik laabus. Siis aga varises maailm taas kokku. Emalt saadud doonorneer ei funktsioneerinud enam korralikult. Pidin taas operatsioonile minema ja kolm korda nädalas dialüüsis käima.

Kui inimene hakkab dialüüsis käima, eraldatakse talle seal oma kapp. Eks ta ju veedab haiglas päevi. Aga mina teadsin kogu aeg, et mul pole kappi vaja, sest saan peagi doonorneeru. Uskusin sellesse kogu hingest. Seepärast oli minu kapp alati tühi.

Ma ei tahtnud sinna sisse kolida.
Dialüüsis veetsin tavaliselt päevas viis tundi ja pärast seda oli süda jube paha. Teadsin, et see on päeva üks osa, mille pean ära tegema. Pärast seda üritasin teha asju, mida igaüks teeb. Tahtsin tunda end normaalse inimesena. Terve inimesena.

Tööl üritasin käia vähemalt neli korda nädalas. Ühel päeval kutsus aga ülemus mu enda juurde ja ütles, et paneksin lahkumisavalduse lauale. Võinuksin talle öelda, et mitte mingil juhul, pigem laske mind lahti! Aga millegipärast esitasin siiski avalduse. Nüüd tagasi mõeldes olen neile kogu südamest tänulik!

Mõistsin, et uusi neere mulle ei kasva. Pidin hakkama mõtlema, kuidas elada nii, et ei sõltuks ühestki tööandjast.

Viis täismaratoni
Lõpuks jõudsin kuidagi internetiturunduseni. Läbisin Peep Laja kursuse ja hakkasin vaikselt toimetama. Kui tagantjärele mõelda, tegin kõike ikka väga valesti. Olin siis ju täielik arvutivõhik, kaks aastat enne internetiturundusega tegelema hakkamist polnud isegi otsingumootorist
Google midagi kuulnud. Samamoodi ei teadnud ma midagi ärist ja turundusest. Aasta aega pusisin sellega, aga ei teeninud suurt midagi. Ära elasin, aga kõrvale ei saanud raha panna.

Umbes samal ajal hakkasin esialgu oma lõbuks jooksmas käima. Mõtlesin, et kui juba jooksen, siis võiksin ju ka rahvajooksudel kaasa teha. Käisin Narva Energiajooksul, kus lõpetasin poolmaratoni. Tundsin, et polnudki nii hull, ja registreerisin end sügisesele täismaratonile Tallinnas.

Neeruhaigetel on tegelikult üsna keeruline maratoni läbida, sest joomise ja higistamise suhe tuleb väga täpselt ära tabada. Maratoni ajal tekib ju alati meeletu janu. Kui aga liiga palju juua, võime tursesse minna. Teised kulistavad vett, meie seda teha ei saa. Peame väga täpselt oma organismi tunnetama.

Kui esimest korda maratonil finišijoone ületasin, oli see tunne nii võimas, et tahtsin seda üha uuesti kogeda. Hiljem jooksin veel neli täismaratoni, neist ühe Türgis. Arst ei teadnud sellest midagi. Tegelikult olin täiesti hull, et niimoodi tegin, võtsin meeletu riski.

Pidin olema dialüüsis, aga tegelikult valmistusin Türgis maratoniks. Olen hiljem üritanud leida veel inimesi, kes ilma neerudeta on maratoni läbinud, aga pole kogu maailmast ühtki leidnud. Tundub, et olen ainuke hulluke, kes seda teinud!

Jõuluime
2012. aastal hakkasin taas poole kohaga tööl käima. Eelkõige selleks, et saaksin oma internetiturunduse ärisse rohkem investeerida. See oli ühtaegu nii mu elu parim kui ka halvim otsus. Olin lõpuks pärast tööd nii väsinud, et oma kire, internetiturundusega polnudki aega tegeleda. Olin tol aastal üksnes tööl, dialüüsis või trennis. Mõistsin, kui väga ma vihkan töölkäimist.

Tänu sellele sain aru, mida ma tegelikult teha tahtsin. Äri oli see, mis mulle korvpalli asendas.
Öeldakse, et pead tegema ükskõik mida, et saavutada midagi. Võib-olla oligi just see päevapealt töölt lahkumine edasise suhtes nii otsustav. Kui mingi tõsise otsuse vastu võtad, hakkad ligi tõmbama asju, millest unistanud oled. 

Kaks nädalat enne jõule olingi taas töötu. Aga ilmselt õnnelikum kui kunagi varem. Teadsin täpselt, mida teha tahan ja mis on minu suurim kirg. Kuigi esialgu ei tahtnud asjad väga sujuda.
Jõululaupäeval sündis aga väike ime. Sain kauaoodatud telefonikõne – öeldi, et pean siirdamisele minema. Kui oled viis aastat sellist kõnet oodanud ja lõpuks see tuleb ... Käed värisesid, teade ei jõudnud üldse kohale.

Läksin allakorrusele ja teatasin perele: «Kuulge, ma pean neerusiirdamisele minema!» Ma isegi ei mõelnud pääsemise peale. Konkreetselt kartsin midagi, lausa värisesin. Võib-olla emotsioonidest, aga raske oli ennast kontrollida. Lõpuks sain öösel operatsioonilauale ja uue neeru. Minu suurim soov oli täitunud.

Ühe õnnetus, teise õnn
Doonorneerud tulevad, kui kellelgi on midagi halba juhtunud. Nii julmalt kui see ka ei kõla, aga teise õnnetus on sinu õnn. Mõistsin, et kui mulle on selline võimalus antud, tuleb eluga midagi kasulikku teha. Olin Tartu haiglas, kui minuga võttis ühendust internetiturunduse tõeline guru, kes kutsus mind kampa ühist ettevõtmist juhtima. Hakkasin haiglavoodis tööle ja nägin, kuidas asjad arenevad. Sama ettevõtte raames kutsuti mind paar kuud hiljem Chicagosse.

Siis juba Hawaiile. Sain lõpuks reisida, maailma näha, tõeliselt elada. Dialüüsi tõttu polnud reisimine varem eriti võimalik. Hawaiil pidasin 5000 inimese ees konverentsikõne. Mina, kes ma kolm aastat tagasi ei osanud inglise keeles end tutvustadagi ... Olen veendunud, et see kõik on alles algus. Peab olema.

Positiivne mõtlemine
Olen mõistnud, et kõige alus siin elus ongi positiivne mõtlemine. Negatiivsed mõtted, hirm ja kartmine ei anna midagi. Fakt on see, et iga kord kõik ei õnnestu, aga kui oled järjepidev ja näed vaeva, siis tuleb ka tulemus.

Mulle on korduvalt meelde tuletatud, kui hinnaline on elu. Igal hommikul olen kirjeldamatult õnnelik ja tänulik, et seda kõike nautida saan. Võib tunduda uskumatu, aga olen tänulik isegi neeruhaigusele, mis minu ellu tuli. Ilma selleta poleks ma see inimene, kes nüüd olen.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles