Egge Kulbok-Lattik kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et hiljutises Jaan Sõrra ja Silvia Lotmani põllumajandusteemalises väitluses jäi üks strateegiliselt tähtis tahk käsitlemata, nimelt maaomanike hulk, mis mõjutab rahvastiku paiknemist ja maaelu kvaliteeti.
Postimehe hiljutises põllumajandusteemalises võrguväitluses jäi ühelt poolt kõlama Jaan Sõrra väide, et näljahäda korral oleks suurtootmine Eestile märksa kasulikum kui tõhutu mahetootmine. Samal ajal olid veenvad ka Silvia Lotmani argumendid mahetootmise eelistest: kemikaalidest saastamata loodus, vesi ja toit ning liigilise elurikkuse säilimine.
Kuid üks strateegiliselt tähtis tahk jäi ses väitluses käsitlemata, nimelt maaomanike hulk, mis mõjutab rahvastiku paiknemist ja maaelu kvaliteeti (ja lõppude lõpuks ka nt julgeolekut).
Kasulik kogemus on olemas
Eesti ajaloos on olnud periood – 1930. aastad –, kui põllumajandus oli üks riigi strateegilisi eelistusi, mis väljendus näiteks selles, et riik toetas ühistutesse koondunud talunikke. Tegu oli eduka strateegiaga, sest enne II maailmasõda oli Eesti piima- ja lihatoodang inimese kohta üks Euroopa suurimaid ja Eesti toodang oli murdnud maailmaturule.
Seda, kuidas Eesti talupojad suutsid oma liha ja piima edukalt eksportida, on kirjeldanud majandusajaloolane professor Anu-Mai Kõll uurimuses «Eesti talupojad maailmaturul» (1994). Selgub, et mitmes teises vastses rahvusriigis (nt Ungari, Poola Läti, Leedu, Tšehhoslovakkia) ei kujunenud põllumajandusest kliimaeelistest hoolimata riigi arenguvedurit ega juhtivat majandussektorit, vaid see oli pigem mahajääja. Professor Kõll selgitab, et Eesti talunike edu maailmaturul tagas riigi tugi ühistutesse koondunud talupidajatele ning ka edumeelsed uuendused ja koolitused, mida jagati põllumajandusühistute kaudu.
Selle eduka arengustrateegia teine tugisammas oli 1919. aasta maareformist johtuv eestlaste suhteliselt vähene kihistumine. Maareform eristas Eesti selgelt teistest Euroopa riikidest: meil oli kõige rohkem keskmise suurusega, mitte väike- ega suurtalusid. Näiteks Poola, Ungari jt riikide maareformiga anti maa peamiselt suuromanikele, väiksemad talud aga ei suutnud konkurentsis püsida. Seevastu Eestis riiklik tugisüsteem väike- ja keskmiktaludele, kes moodustasid ühistud, aitas neil maailmaturule pääseda ja sel moel saadi üle ka 1930. aastate majanduskriisi raskustest. Olgu öeldud, et suurtalusid ei jäetud omapäi turule hulpima, vaid neidki toetati.
Peremees või moonakas?
Miks on kasulik, kui maa ja ressurss kuulub võimalikult paljudele omanikele? Miks tasub vältida suurt kihistumist? Miks oleks Eesti põllumajandust mõttekas edendada nii, et maa ja muu ressurss ei koonduks väikese ringi kätte (Postimehe võrguväitluses mainiti 50 suurtootjat), vaid need kuuluksid paljudele omanikele?
Jürgen Habermas kirjeldab «Avalikkuse struktuurimuutuses», et avalikkust – mida võiks siin möönamisi pidada ka ühiskonnaks – loob eelkõige omanik, inimene, kel on eraomand ja selle haldamisest tulenev peremehetunne. Kõige tublimalgi moonakal-palgatöötajal ei teki kunagi sellist huvi ja vastutustunnet edendada kohalikku elu, suurtootjal (eriti välismaisel) ei saa aga kujuneda kogukonnatunnet. Niisiis, mida laiem on maaomanike ring, seda enam peremehetundega inimesi kujundab meie ühiskonda ja kultuuri ning on huvitatud nende heast käekäigust. Kui ühe rahva kultuuri ja avalikkust esindab parimal moel rahvusriik, siis on lai omanikering riiklust loova ja kujundava peremehetunde ja riigimeheliku mõtlemise alus.
1930. aastate põllumajanduspoliitika tulemusel oli Eesti ühtlaselt arenenud (loomulikult toimus üksiti linnastumine – nagu tänapäevalgi), nii et linn ja maa olid asustatud suhteliselt jõukate ja haritud inimestega. Endastmõistetavalt tundsid nad huvi poliitika ehk ühiskonna asjade vastu ja tegelesid kultuuriga, püstitades muu hulgas ka rahvamaju, mis tähendasid kogukonnale sama, mida tähendas Estonia teatri rajamine eesti rahvale.
Maaelu ei tähenda üksnes tootmist
Ma ei ole põllumees, aga olen Lõuna-Eestist pärit ja näen kodukandis liikudes palju probleeme. Näen, kuidas kolitakse hulganisti maalt ära (aga õnneks vist üha rohkem ka tagasi), näen tugevaid kogukondi ja toimivaid valdu, mille juhtimises on tunda kindlat perspektiivitaju, ent näen ka tühjaks valguvaid piirkondi, kus mõne vallajuhi peaeesmärk näib olevat järjekordne valimistsükkel mõnusalt täis tiksuda.
Eesti kultuuripoliitika uurijana olen tundnud huvi, kuidas kulges eesti maa-avalikkuse areng kõrtsist rahvamajadeni ja miks hakati ehitama seltsi- ja rahvamaju. Teadagi olid selle liikumise tugipunktideks külakoolid ja kooliõpetajad, eestikeelne kirjasõna ja ajalehed, seltsiliikumine ja koorilaul. Kuid sotsiaal-majanduslikus mõttes olid kõige aluseks taluomanikud ja jõukamad kaupmehed, kes said ja tahtsid toestada ja edendada eesti avalikkust. Sest kuigi jõukus lubanuks, ei olnud nad staatuselt võrdsed ega arvestatud ei saksa maaomanike ega ka tsaaririigi ametivõimude kujundatud ja hallatud avalikus elus. Neile ja nende haridust saanud lastele oli tarvis Eesti riiki, et ajada oma, st ühist asja ning edendada kultuuri.
Loomulikult ei kutsu ma üles pimesi juurutama 19. ja 20. sajandi kogemust. Aga nii palju ühisoidu võiks meil olla, et mõtelda, kuidas hoida maal ühtaegu mitmekesist ja head elu, edukat põllumajandust ning liigirikast loodust. Suurmajandid – kaphoosid – oma väikese omanikeringiga kipuvad me kiduvavõitu maaelu veelgi lämmatama ja muutma väiketalunikke üksnes museaalseks huviväärsuseks. Kui aga omaniku- ja peremehetundega inimeste hulk kahaneb allapoole kriitilist piiri, pole enam tarvis ka avalikkust, kultuuri ega riikigi.
Ilmselgelt on tark «mitte hoida kõiki mune ühes korvis» vaid riiklikult toestada ja soodustada põllumajandusühistute teket ja mitmekesist tootmist, et igaüks kel väge ja tahet leiab perspektiivse tegevusala, mis võimaldab elada maal.