Armas lugeja, siin loos ei räägita kollaste kilekottide rallist. Me räägime hoopis teistsugusest hullusest, mida uutel ja uhketel aegadel tikutule valgel taga tuleb ajada, me räägime lausa teretulnud hullusest. Sellest, kuis tähistavad oma laste sünnipäeva tänapäeva (enamasti urbanistlikud) lapsevanemad.
Iga ema-isa teab, et järeltulija sünnipäeva korraldamine on paras peavalu. Kõik need söömad-joomad, külaliste kisa ja kära, kõige raskem on aga otsustada - millega alaealiste piduliste aega täita. Lapsi süldilaua taha ju ei suru.
See oli stress!
Üks hea sõber lubas olukorra kirjeldamiseks napsata teemakohase jupi oma blogist
"...oli hull päev - kohale tulid Rasmuse klassikaaslased, kelle nimekiri koosnes algselt kaheksast nimest, need taandasime kuuele ja kahest üks oli viidud juba maale ja teine vanema venna jalgpallimängu vaatama.
Sõbrad, see oli stress! Esimene laps saabus poolteist tundi enne õiget aega, küllap kartis hilineda, ka teised tulid varem. Käisin lastekarjaga energiamuuseumis, Raekoja tornis ja tervishoiumuuseumis. Vanemad olid väga tänulikud, ja muide, Rasmus oli ainus, kes oli neist varem enamikus kohtades minuga käinud.
Vanematel lihtsalt pole aega, ma saan sellest valuga aru, olen ju samasugune tööneeger nagu nemadki. Aga neil on raha, et osta lapsehoidjaks hunnik kalleid DVDsid, mõni mäng või mängukonsool. Mu laps on päeval ripakil, ütles üks ema hiljem. Jama.
Parim aeg oli minu meelest see, kui nad pärast linnatuuri meie juures jäätist sõid ja Rasmuse mängumõõkade ja muude sõjarelvadega ümber maja huilgasid. Taplus läks õige ägedaks, aga kiirabile me tööd ei andnud. Kui asi läbi sai, hakkas üks poistest lausa nutma, kui ema järele tuli.
Siinkandis ei peeta laste sünnipäevi nimelt kodus. Minnakse boolingut mängima, mängutuppa või kuhu tahes. Alles eile kuulsin, et lihapallide ja pannkookidega sünna ühes pubis jäi ära, sest Karlsson ei saanud tulla ja vanemad läksid lastega vihaselt minema.
Mis meie lastest saab? Ma ei tea vastust, aga ma vähemalt muretsen." Tsitaadi lõpp.
Prantsuse tort
Mis tahes ühiskonda iseloomustab alati ka see, kuidas tähistatakse laste sünnipäevi. Parim näide võiks olla vene aadliühiskond, kus lastepidudel korraldati alati näitemänge ("Heliseva muusika" nukuteatristseen on hea näide), mängiti šaraade (tänapäeval ei teatagi enam, mis see on), korraldati võistlusi, luuletati võidu, lauldi ...
Isegi talutaredes peeti pidusid. Ei oska siin paugust meenutada, kui tähtis sünnipäev kui niisugune eesti taluühiskonnas oli, aga kased toodi tuppa või valati õnne või mis tahes, vastavalt hooajale. Pidu tehti ise!
Tänapäeva urbanistlik lapsevanem ei oska/ei saa/ei suuda, võib-olla lihtsalt ei viitsi ise oma laste sünnipäevi korraldada. Äkki on asi selles, et kardetakse ebaõnnestumist, seda, et kuskil on mingi nähtamatu mall, millele lastepidu vastama peab.
Meie pere kõige meeldejäävam emadepäev oli selline. Pereisa käis välja idee küpsetada ema auks prantsuse sidrunitort. Et retsept sisaldas suurel hulgal vahukoort, olid nii tütar kui poeg ka kohe hakkamas.
Ent tordipõhi kõrbes kettaks, mille üle oleks rõõmustanud toona veel noor Gerd Kanter, ainuke moosipurk sisaldas ainest, mis oli kibehapu, ning pakivahukoort polnud üheski poes saada (talongiaeg).
Küll aga leidsime kolmekesi poest vahukoort, mida müüdi sifoonpudelites.
Nii päädiski pidu sellega, et istusime laua ümber, jõime morssi ja kohvi, sõime võileibu ning lasime üksteisele vahukoort suhu. Lahe pidu oli, teate.
Igavesed kingitused
Majandussurutis pole mingi põhjus, et toredat sünnipäeva korraldada ei saa. Absoluutselt. Ehkki olen ka ise omal ajal põdenud, et ma oma lastele "normaalseid" pidusid korraldada või kalleid kinke osta ei saa. Kuid see pani mind küsima: mida ma siis oma lastele üldse kinkida suudan?
Ma leidsin vastuse! Ma saan oma lastele alati kinkida seda, mida neilt ei saa ära võtta. Elamusi. Koostegemist. Rõõmu. Rongipilet Aegviitu ja retk Valgehobusemäele ei nõudnud mainimisväärt summasid.
Jalutuskäik metsa, et loomadele jõuludeks küünlad põlema panna, maksis küünalde hinna. Tore sõber oli nõus meile torniväravad lahti keerama ja meiega kiriku torni tippu ronima.
Ka viimane kobakäpp suudab näiteks nukumaja või puust auto kokku taguda. Kes tõesti midagi käegakatsutavat tahab kinkida - raamatupoodide leiukastis on midagi huvitavat alati.
Kaltsukad ei sisalda mitte ainult riideid, vaid ka maailmatasemel lasteraamatuid ja mänguasju.
Muusikapoodides on põnevaid allahinnatud DVDsid ja odavaid plaate.
Söök pole üldse teema. Lapsed ahmivad ju kõige parema meelega rämpstoitu ja krõbinaid, ja mõnikord peab isegi "hea laps" saama oma madalaid himusid rahuldada.
Umbes kümneliikmeline seltskond ajab kolmveerand ämbrit friikartuleid näost sisse nagu niuhti, neid saab täitsa ise teha. Alati lähevad loosi maisipulgad. Joogiks kõlbab siirupist tehtud morss või vana hea moosivesi, ja kui nad peast soojaks jooksevad, siis kraanist tuleb külma vett.
Magustoit, sellesse muidugi tasub investeerida. Aga pannkooke saab kokku keerata peaaegu et kõigest.
Ja kõike eelnevat saab serveerida kaunilt, kenasti, mingi ajaühiku võiks ka kombekalt laua taga jalga kõlgutada ja kahvli ja noaga söömist harjutada, ent üldjuhul on korralik lastepidu siiski üks mõnus Pipilik tingel-tangel.
Otsige Suurmõmmikut
Kõige õnnelikuma leiu tegin mina isiklikult meie tütre viiendal sünnipäeval. Otsisime armsa naisega kokku kõik kasutamata kardinad ja muud kangad, tõmbasime ühe toa risti-rästi nööre täis ja riputasime kangad nende peale. Teatasime külalistele, et see on sünnipäevalapse õhuloss.
Külalised sõid ja jõid ja mängisid igasugu peeni mänge, muu seas keeglit, kus kurikateks olid Maarja isa poolt tühjaks joodud õllepurgid ja keeglikuuliks tennisepall.
Nalja rohkem kui nabani, kulutusi eriti ei mingeid. Mis kõige tähtsam, õhuloss sünnib siiamaani pea igal aastal uuesti.
Eelmisel aastal sai neiu 23, kõigepealt tulid kohale kaks tema parimat sõbrannat ja panid taas õhulossi püsti.
Poisi sünnipäeval oleme alati investeerinud rakettidesse, eks seda kujutab igaüks ette, missugune mõnu see poisslastele on, kui kõik müriseb, paugub ja tuld pritsib. Eks tast üks püromaan kasva.
Aga mu hea sõbranna, pereema, tema korraldas koos sõbrannaga oma tütrele näiteks Mustade ja Valgete Rooside sõja.
Peitsid mingi kivitüki - Suurmõmmiku - kuhugi võssa ära, aga selle leidmiseks tuli sünnipäevalistel hulk kontrollpunkte läbi joosta, igasugu totrusi teha, kusjuures vahepeal ründas neid omaenese lapsepõlvest joobunud lapsevanemate kamp, kes auto kinni pidas, sealt välja kargas, kõik lapsed veepüstolitest limonaadiga märjaks kastis, ise neid täitunud täikraedeks sõimates. Rõõmu jätkus nii korraldajatele kui ka osavõtjatele.
Seega, ärgem ostkem oma lastele sünnipäevi. Paneme ise peo püsti.