Muinasjutuloss Laitses

Romantiline paekiviehitis: siinse neogootika iseloomulikumaid näiteid. Foto: Toomas Tuul

Vasalemma marmorist pilkupüüdvate tornidega härrastemaja meenutab paljudele Okasroosikese lossi vendade Grimmide muinasjuturaamatust.
 

Okasroosikese tuba on Laitse lossihotelli tornis täitsa olemas. Terves hoones on külastajaile loodud suurepärased tingimused: mugavates tubades saab ööbida, restoranis keha kinnitada ja keldrikorrusel asuvas saunas ihu harida. Sügistalvel avab uksed ka lossi spaa ja siis on lõõgastumisvõimalusi veelgi rohkem.

Romantikast tiivustatud
1996. aasta varakevadel, kui Sulo ja Marju Muldia esimest korda Laitsesse saabusid, avanes mitu aastat tühjana seisnud lossis aga sootuks teistsugune vaatepilt – aknad katki, põrandad jääs jne.
«Meid see ei heidutanud, olime armunud ja otsisime endale kodu.

Sellest ajast oleme hoonet renoveerinud. Ruum ruumi haaval, kiirustamata, nautides iga hetke, sest see loss on silmapaistvalt romantiline ehitis, mis peegeldab oma rajaja hingelaadi ja maitset,» arutleb Sulo Muldia ja lisab, et kui tavapäraselt on Eesti aadlimõisate käekäik hoolikalt dokumenteeritud, siis Laitse lossist pole mingil põhjusel säilinud mingeid ehitusprojekte vms.

Kunstiajaloolase Ants Heina sõnul sai varem Ruila ordulossi alla kuulunud Laitse iseseisvaks mõisaks 1630. aasta paiku. Valdus vahetas mitmel korral omanikku, kuuludes 1883–1909 parun Woldemar Uexküllile. «Tema ehitaski 19. sajandi viimase kümnendi alguses härrastemaja, mis on siinse neogootika iseloomulikumaid näiteid, stiililt väga lähedane naabruses asuvale Vasalemma mõisahoonele,» selgitas Hein.

Hoone kõrgel kiviterrassil paiknev peasissekäik on kujundatud kõrge kaaristuna, teine kaaristu maja taga avaneb pargi poole. Lisaks paekivile on ehitusmaterjalina kasutatud tellist ja graniiti.

«Uhke ja eputav, suurepärase kivitööga tahutud romantiline lossihoone on segu tuudorist ja gootikast. Tõsimeelsuses ei saa arhitekti ka parima tahtmise juures süüdistada, niivõrd säravalt on eri stiilide elemente kokku põimitud. Lossi vaadates tekib paratamatult tunne, et arhitekt oli seda kavandades äärmiselt lõbusas tujus,» räägib praegune lossihärra, kes nooruses tudee­ris ehituskunsti.

Igal ruumil oma nägu
Pärast riigistamist ehitati mõis 1936. aastal noortekoloonia tarbeks põhjalikult ümber. Teise ilmasõja ajal kasutasid nii sakslased kui ka venelased peamaja vanglana. Sõja järel tehti lossist Laitse raadiojaama teenindushoone, kus olid korterid, punanurk, söökla, side ja muu juurdekuuluv, näiteks praegu sisehoovi rajatava lõõgastuskeskuse ruumides töötas külasaun.

Renoveerimistööd algasid vaheseinte lammutamisest, sest uhketesse saalidesse ja salongidesse oli pigistatud mitu kambrit ja algupärast polnud midagi alles. Seega said uued omanikud lossimeeleolu taastamisel üsna vabad käed.

Praegu koridorides kõndides ja tubadesse kiigates näib uskumatuna, et siin on kõik uus, sest sisekujundus seinamaalingute, gobelääntapeetide, tammiste tahveldiste, ühes stiilse mööbli ning kunstiteostega toob ajalugu lähemale.

Laitse härrastemajast on saanud tõeline lossihotell 17 romantilise toaga. Kevadtalvel valmis avatud köök, kus sügisel jätkuvad kokanduse meistriklassid. Samuti jätkatakse lossikontsertidega. Nüüd saab neid korraldada suvel mõisapargis sisse õnnistatud kabelis. Seal toimuvad kiriklikud laulatused, ristsed jms.

Kuna Sulo Muldiale meeldivad ka vanad autod, saab Laitsest neidki rentida. «Need sõidukid on oma ajastu disaini- ja insenerikunsti meistriteosed. Kui lülitad telefoni välja ja sõidad juuste lehvides mööda külavaheteed, läheks nagu ajas tagasi,» mõtiskleb mees.

Oma tegemisi ja tulemusi on Muldiad väga lustiliselt dokumenteerinud albumis «Laitse loss. Interjöörid».