Juhtkiri: hariduselu kruvikesed

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Kool ei muutu üleöö, kuid head algatused väärivad tunnustust.

Õnn öeldakse olevat see, kui üks jama on läbi ja teine pole veel alanud. Koolilastel on õnne olnud pikad suvekuud jutti, nende vanemate üürike õnn mahub hetke pärast suvevaheaja lõppu ja enne kooliaasta algust.

Mure, kuidas ise samal ajal tööl olles oma suvitava võsukese tühja päeva täita ilma vanavanemaid äärmuseni kurnamata ja sõprade vanemate kannatust viimase piirini viimata, võiks olla veidi väiksem, kui koolivaheaeg oleks lühem. Teisalt aga – kahju endalgi oma lapsi keset kuuma tolmusesse klassiruumi sundida, nii et las ta jääb, nagu on.

Koolimurede kõrval ei paista vaheajamure enam isegi mingi asi olevat. Alates sellest, kuidas omaenda laps koolis hakkama saab, kuni selleni, kuidas süsteem tervikuna toimib – oma laps on selles ju kui kruvike. Haridus on tervishoiu kõrval teine valdkond, mis peaaegu kõiki inimesi enamiku aja nende elust puudutab.

Kahjuks ei saa öelda, et kohe-kohe saab kõik olema suurepärases korras, sest nii nagu iga süsteem, mis tegeleb inimestega, ei saa ka haridussüsteem iialgi valmis. Kuid nagu «pehmetele» valdkondadele tihti omane, on siingi eksperte palju ja raha vähe.

Murelikuks teeb, et kuigi eesti õpilaste teadmised on rahvusvahelises võrdluses tublid keskmised (arenguruumi muidugi on), on meie koolilapsed koolikeskkonnaga, jällegi Euroopa eakaaslastega võrreldes, keskmisest rahulolematumad.

Ühtemoodi keeruline on koolis nii sellel lapsel, kes on teistest tasasema olemise või aeglasema taibuga, kui ka sel, kelle kärsitus või eriomased huvid vajaksid elumerre jõudmiseks teistsugust pedagoogilist voolusängi.

Lapsed jäävad alati igaüks eriliseks ning õpetaja elukutses jääb kutsumus alati suuremaks palgast. Koolikorralduse parandamine sõltub ennekõike ikka süsteemselt langetatavatest poliitilistest otsustest.

Loomulikult saadab neid otsuseid kriitika, kuid õiglane on kordaminekuid kiita: Eestis on viis riigigümnaasiumi, neist neli alustavad sel õppeaastal põhjalikult remonditud hoonetes.

Pärast aastaid kestnud jutte õpilaste hulga vähenemisest ja raskustest heade õpetajate leidmisel haaras riik initsiatiivi, asus korrastama gümnaasiumivõrgustikku ja panustama riigigümnaasiumidesse. Muidugi ei piisa ainult remonditud hoonest, vaja on ka koolisisu, kuid hea algus on tehtud.

Süsteemsed muutused ei toimu üleöö, ka hariduses mitte. Küll aga võiks uuel õppeaastal hariduselu korraldamisel enam kaasa mõelda. Rumalus väärib muidugi halastamatut nahutamist, kuid vahel tundub mõne hariduseksperdi sõnavõtust, et peale rumaluse muud polegi.

Kuid selline suhtumine ei vii edasi ega paranda midagi. Ka koolielu areng ja otsused peavad tulenema tasakaalukast ja kõiki aspekte käsitlevast arutelust, kus poliitilist visiooni parandavad selle elluviimise eksperdid – õpetajad ja koolijuhid. Pidades silmas suurt pilti, kuid arvestades ka praktilisi nüansse, muutubki Eesti kool järjest paremaks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles