Linnateatri kiirtoit

Triin Sinissaare teksti «Valmisolek on kõik» tõi lavale Andrus Vaarik, fotol Karl-Andreas Kalmet, Allan Noormets, Anne Reemann ja Liis Lass. Foto: Siim Vahur

Tallinna Linnateater avas hooaja eriliste minilavastusega.

Neljakümne üheksanda hooaja avamise puhul üllatas linnateater laupäeval  umbes kaheksasadat inimest  näitemängulise kiirtoidu pakkumisega. Seejuures juba etteöeldult, «toit» oli kvaliteetne ja isuäratav kogu järgneva teatriaasta suhtes. Kunagi oli Tallinnas Pika ja Nunne tänava otsas Pärli kohviku vastas «Kümne minuti» nimeline piimasaal. Kas just sellele viidatuna, aga nüüd sai paralleeltänava, Laia tänava teises otsas näha neljas kohas kümneminutilisi näitemänge.

Idee USAst

Üks ettevõtmise algatajatest, mitmes vallas andekas Paavo Piik ütleb inspiratsiooni lähtuvat USAst Louisville’i teatrifestivali kümne minuti näitemängudest. Ingliskeelses teatriruumis olevat seesugune lühivorm tavaline. Mõistetav, sest sel on juba Itaalia renessansiaega ulatuv sügav traditsioon, kus laatadel ja karnevalidel etendasid rändnäitlejate trupid mõistukõnelisi süžeid või lõbustasid rahvast intermezzo’de, commedia dell’arte, commedia erudita ja paljude rahvalike komöödiatega, nagu võime lugeda «Oxfordi illustreeritud teatriajaloost» (eesti k 2006). Eks sellest omakorda arenesid sellised, sageli žanritenagi võetavad lavalised esitusvormid nagu vahemängud, fabliood, kupleed, vodevillid, moraliteed ja sketšid.

Eesti(keelse) teatri  looteaegadelgi 1870ndatel esitati ühevaatuselisi näidendeid. Jaak Rähesoo valgustab oma ülevaateteoses  «Eesti teater» (2011) meie teatriloo algust (jaanipäev, 1870) tähistavat sündmust:  Lydia Koidula tõlkis ja mugandas saksa kirjaniku Theodor Körneri ühevaatuselise komöödia «Der Vetter aus Bremen» eestikeelseks proosatükiks «Saaremaa onupoeg», «kirjutas sellele paar lisalaulu, komponeeris neile viisid ja saatis esitust lava taga klaveril».  Rähesoo nimetab selle «algelise jandi» ettekandmist peaaegu «pereteatriks».  

Kui ma laupäeval linnateatris ühest saalist teise, Hobuveskisse ja tagasi voorisin, siis valdas mind sama õhin, nagu uskusin valdavat laadalist pulbitseval renessansiajastul. Ja mängulust, millega need, linnateatri enda dramaturgide sketšid (s.o humoristilik või satiiriline, väheste tegelastega ja ootamatu lõpplahendusega visandlik lühinäidend) publikuni toodi, lõi sellise üheperetunde, mis võis ümbritseda teatritegijaid ja vaatajaid algusaegadel, kus publik polnud veel eraldunud elamusetarbijaks, st kus meelelahutus oli siiras ning kantud õpetusivast.

Diana Leesalu «Forever jung», vampiirlust (vereimemine teeb igavesti nooreks!) ja  alateadvuse «kolle»  (mis Carl Gustav Jungi arvates ilmnevad unenägudes metafooridena) parodeerivas vodevillis tuli taas kord esile linnateatri näitlejate musikaalsus. Maiken Schmidti räpp pani saali rõkkama, samuti Evelin Võigemasti kupleed.

Kristiina Jalasto «Müks» ja Paavo Piigi «Puhas lähedus» on absurdiga pikitud suhtesketšid. Esimeses tuleb Madis Saar (Margus Tabor) teadmata põhjusel Sirli-nimelise närviarsti (Piret Kalda) vastuvõtule. Sirli loeb talle ette tema haigusloona võetavat pihtimust. Kohtumisse sekkub «agentuur» (Rain Simmul ja Külli Teetamm), kes võtab nad alasti (keha ümber liibuva musta kombinesooni väele) ja annab neile «müksu», mille tulemusena avastavad Sirli ja Madis, et nad on armastav paar.

Piigi «Puhtas läheduses», millest suurem osa käib inglise keeles (!), sõlmib keigarlik suhtekorraldaja (suurepärases esituses Priit Pius) abielusid. Selgub, et tegemist on robotiga (vihje Duracelli jänesele). Kui sellel patareid tühjaks saavad, püüab uus paar (Anu Lamp ja Priit Võigemast) ise, nüüd juba eesti keeles oma suhet luua. Selgub, et tegemist on vana abielupaariga, kelle kähmlusega pimeduses miniatuur lõpebki.

Triin Sinissaare «Valmisolek on kõik» on nagu ühe klassikalise komöödia kontsentraat. Siin on nii situatsiooni- kui ka sõnakoomikat, igal karakteril «oma lugu». Peategelane, pühendunud füüsikaõpetajast perepea (Allan Noormets) on kogu oma suure pere (abikaasa, tütre, tema poiss-sõbra, vanaema ja vanaisa) läheneva maailmalõpu eest varjendisse toonud. Varjumist on harjutatud varemgi.

Teater vajab saali!

Mõne minuti jooksul saame teada, mis kõik juhtuma hakkab. Tütar (Liis Lass) ahastab, et tema Facebooki laaditud pildid lähevad kaotsi. Poiss-sõber (Argo Aadli) on pruudist tüdinud. Siis «laekub» seltskonda kadunud poeg (Märt Pius), kes teatab, et maja on tühjaks tehtud. Kui küsitakse vanaisalt (Aleksander Eelmaa) nõu, hakkab see loetava Kanti filosoofia põhjal seletama transtsendentaalsest ja aposterioorsest tegelikkusest. «Empiiria on jäänud toimumata,» möönab pereema (Anne Ree­mann), mispeale poeg küsib isalt, millal peab tulema maailmalõpp. «1. septembril kell 10.25,» kõlab vastus. «Aga täna on ju 31. august.» Puänt missugune! Seejuures avatud puänt.

Etenduselt lahkudes jäi ometi saatma mind ka üks kurblik küsimus: kui kaua peab see suurepärane seltskond ringi rändama oma labürindikastikestes?  Nende andekus ja võimekus väärib ju ükskord ka suurt saali! Nüüd, kus uusvana linnavõim silmapiiril – tehtagu see kingitus, ehitatagu teatriauk saaliks.

Hooaja avasündmus

«4 x 10 minutit»

Mängib kogu trupp

Ainukordne etendus 31. augustil 2013