Rohkem professionaalsust, õpetajad!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ainuüksi nulltolerantsi väljakuulutamine koolivägivalla vastu probleemi ei lahenda, sest enamasti põhjustavad seda väärnähtust vajakajäämised kooli kasvatustöös. Viimase adekvaatsus või ebaadekvaatsus ühes või teises koolis sõltub omakorda pedagoogide professionaalsusest.
Koolivägivalla teema kerkis eriti esile seoses Tartu tüdrukule osaks saanud koolikiusamisega (vt PM 23.09). Probleemi mitmetahulisel käsitlemisel jääb paraku tähelepanuta asjaolu, et selle väärnähtuse ohjeldamisel mängib keskset rolli õpetaja ja kooli suutlikkus kasvatada.
Valmis sekkuma
Kasvatustööga edukas toimetulek eeldab õpetajalt professionaalsust. Selle omandamisega tehakse algust õpetajakoolituses ja peaks jätkatama täiendõppes. Kahjuks ei jõua pedagoogikaõpingutes omandatu alati koolipraktikasse. See on ilmselt ka põhjuseks, miks koolivägivalla küsimustega tegelevad paljud teised ja samas pedagoogide hääl jääb väga tagasihoidlikuks.
Õpetajate pedagoogilise ettevalmistuse olulisemateks komponentideks on alati olnud õpilaste sotsiaalse ja emotsionaalse arengu küsimused ning mitte vähemal määral õpilastevaheliste suhete kujunemise seaduspärasused ja nendele toetuvad metoodikad õpilaste sotsiaalse arengu soodustamiseks ning väärkäitumisjuhtude ületamiseks. Miks paljud õpetajad professionaalseid teadmisi ja oskusi, mis nad kasvatuse valdkonnas on õppinud, sageli kasutada ei suuda, on omaette küsimus.
Kuid selge on see, et puudujäägid koolide kasvatustöös toovad kaasa pigem koolivägivalla tagajärgede kui põhjusega tegelemise. Tartu tüdruku kahetsusväärne, kuid siiski erandlik lugu on heaks näiteks öeldule. Pressis kajastatu põhjal otsustades teevad juhtumi erandlikuks kahe asjaolu kokkusattumus. Üheks neist on koolitüdruku kõrgendatud tundlikkus õpingukaaslaste reageeringute suhtes, mis hõlpsasti võimendub nii positiivsete kui ka negatiivsete suhtlemiskogemuste mõjul.
Teiseks aga kasvatajate suutmatus adekvaatselt reageerida tekkinud olukorrale: ema poolt ülemäärane protektsionism ja tütre õigustamine ning pedagoogide poolt suutmatus märgata ja adekvaatselt reageerida ebakohtadele laste omavahelises suhtlemises.
Et olla valmis sekkuma, vajab õpetaja kolme asja: suutlikkust välja selgitada, millised suhted valitsevad õpilaste vahel; aru saada ja otsustada, milline olukord jääb normaalse piiridesse ja mis ei jää; ja kolmandaks vajab teadmisi ja oskusi, kuidas sekkuda.
Tartu tüdruku loost ilmneb, et õpetajad said küll aru tema raskest seisundist, kuid kas jätsid reageerimata või püüdsid probleemi lahendada ebaadekvaatsete meetoditega. Näiteks pidanuks teiste õpilaste keeldumine kiusatava tüdrukuga rühmatööd tegemast või temaga ühes pingis istumast olema tõsiseks signaaliks, et õpilaste suhted pole korras.
Kui õpilane on kord muutunud teiste narrimise objektiks, siis ei piisa enam üleskutsetest «taidlemine» järele jätta. Küsimus on õpilase sotsiaalsest asendist ja aktsepteeritavusest klassis ning pika aja jooksul kujunenud suhtlemisrutiini õnnestub muuta vaid kestva kasvatustööga.
Selles on vaja olukorrale läheneda nii kiusamise ohvri kui ka kiusajate positsioonidelt. Esiteks tuleb välja selgitada, mis kiusatava olemises või käitumises põhjustab negatiivseid reageeringuid ja hoiakuid tema suhtes. Võimalik, et nii mõndagi annab korrigeerida.
Teiseks tuleb astuda samme, et kiusatav paistaks õpingukaaslastele paremas valguses. Näiteks tõstes kiusatavas esile (loomulikult nii, et õpilased pedagoogi sekkumist ei märkaks) neid momente ja käitumisviise, mis teistele õpilastele on väärtuseks.
Näidustatud on ka mitmesugused klassiühisüritused, mille edukus oleneb iga õpilase panusest. Kiusajate vahetu keelamine või karistamine on üldjuhul vaid hetkelise toimega ega paranda kord rikutud suhteid õpilaste vahel.
Oskuste rakendamine
Pedagoogilised vahendid võimaldavad lahendada paljusid koolikiusamise ja -vägivallaga seotud probleeme. Samas annab üldsuse kõrgendatud tähelepanu koolikiusamise äärmusjuhtudele selge signaali, et õpetajad pole piisavalt ette valmistatud tööks äärmuslikes olukordades.
Järelikult tuleb õpetajakoolitajatel läbi mõelda, miks teoreetilised võimalused kasvatustööks koolipraktikas sageli ei realiseeru. Vaja on astuda tõsiseid samme, et õpetajakoolituse lõpetaksid professionaalid, kes saavad hakkama ka kõige tõsisemate kasvatusprobleemidega.
Kahjuks jääb Postimehe artiklist mulje, nagu õpetajatel polekski nendes küsimustes tõsist rolli täita.